miks mulle ei meeldi koristada

Vihma sajab, otsustasin isa kappi koristada, kaua ma ikka seda edasi lükkan. Ja ma lihtsalt ei saa, isa laulik rindelt, ema kirjad isale, isa päevik enne ema juurde kolimist – kas lugeda või mitte, kas põletada ära või jätta alles, nii palju raskeid otsuseid. Lükkasin kõik kappi tagasi a pesin käed tolmust puhtaks.

Raamatuid on ikka veel kõik kohad täis, mis sest, et kaks aastat tagasi tegin suure puhastuse, osad viskasin ära, teised andsin hoiuraamatukokku (kus mulle öeldi, et nad vaatavad üle ja viskavad siis ära 🙂 ), raamatukoguhoidja hing minus ei luba niisama paberkandjaid minema visata, otsustusvõimetu mina ei suuda aga neid kuidagi organiseerida ja kuhugi pakkuda.

Vaja oleks inimest, kes ei hooliks, kes lihtsalt lükkaks asjad kottidesse ja viiks minema.  Nõudega on tunduvalt lihtsam, neid ma juba olen hakanud südametunnistuseta ära viskama (no panen konteineri juurde maha, kui keegi peaks tahtma).

Miks peab inimestel nii palju asju olema?

Categories: argipäevast | Leave a comment

sest ma ei viitsi midagi muud parasjagu teha

Igal juhul on mul väga hea meel, et ma puhkuse ajal ei koristanud. Sest nüüd on meil köögiremont ja tolm ja segadus igal pool  ja mis kasu oleks olnud sellest korras majapidamisest? Kuidas ja millal see remont lõppeb, ma ei tea, igal juhul on mul krantzi magamistuppa üles seatud väike köök kodumasinatega, vesi kahjuks tuleb siiski  vannitoast tuua.

Krantz muidugi on sellest üpris häiritud, ma tean, et lubasin talle, et niikaua kui ta meiega on, ma ta magamistuba ei puutu, aga noh, tekis sobiv ajaauk ja ma mõtlesin, et viimati sai kööki värskendatud 20 aastat tagasi ja  üleüldse, krantsile jäi ta diivan ikka alles ja elutoas on ju ka diivan kus magada.

Sellest, kuidas tal läheb, ma ei taha rääkida. Niipalju võin öelda, et hakkasin lugema raamatut “Lily ja kaheksajalg” ja ei saanud esimesest peatükist kaugemale, kui oli nina punane ja taskurätikute kuhi põrandal. Loen parem “Šokolaadist printsi” edasi, on küll tüütu, aga pole nii kole.

Lugemisest. Sain lõpuks aru, miks ma vahepeal lugeda ei tahtnud. Ma lihtsalt ei jaksanud. Puhkuse ajal polnud lugemine mingiks probleemiks, käisin isegi raamatukogus ja hankisin terve rea raamatuid, aga nüüd ma muidugi olen tagasi tööl ja saan aru, et mu optimism oli enneaegne.

Muidu on kõik hästi.

Categories: argipäevast | 3 Comments

puhkus kohe läbi!

Kaks nädalat on puhkuseks selgelt liiga vähe.  Terve esimese nädala olin ma veel töölainel, ajasin asju ja kontrollisin kirju, selle nädala teises pooles hakkasin lõpuks rahulikutl võtma ja kui kolleeg midagi FB küsis, avastasin selle alles mitu tundi hiljem 🙂  Nojah ja eile õhtul tabas mind teadmine, et appi! ma pean esmaspäeval tööle minema. Porisesin tükk aega voodis kuidas ma ikka ei taha tööle  minna ja miks mina kunagi loteriiga ei võida (pilet tuleb osta, noh!)?

Ühest küljest on see muidugi hea, sest köögis algas remont ja terve elamine näeb välja nagu oleks pomm lõhkenud + meil pole enam pliiti, mis tähendab, et süüa saab ainult võileibu ja rohelist salatit See on muidugi ka tore, sest ma tõepoolest ei jaksa iga õhtu, no olgu, üle õhtuti, välja mõelda, mida söögiks teha. Miks inimesed peavad üldse sööma? Peale selle muidugi, et maitseb.

Aga oma Pärnu päeva sain ma ikka ka, koos kohvikuga ja vanalinnas kondamisega. Isegi kontserdil käisin, Lenna ja Piret Krumm ja Liina Vahtrik, täitsa tore oli. Ma poleks kunagi Tallinnas sellisele kontserdile läinud, aga Pärnus tundus see täiesti normaalne. Publiku enamuse moodustasid valdavalt vanurid, mõned esinejate sõbrad vist ka, ma üritasin siis iga loo lõppedes viisakalt huilata, sest no aplaus oli kasin või lihtsalt vaikne. Pealegi selgus, et ma enamus lugusid teadsin, ikkagi vanad Eesti hitid, isegi Marju Läniku “Terasmeest” laulsid. Nimilugu ei teadnud, aga ma pole ka kunagi Genialiste kuulanud.

Ah jaa, Pärnus, seal Port Arturi taga, on hoopis põnevam Pärnu, selline Kalmaja ja Kopli liinide sarnane piirkond, vanade majade, tagahoovide ja potipõllundusega. Lihtsalt imeline!

 

Categories: argipäevast | 1 Comment

puhkus

Puhkuse puhul on kõige mõnusamad need hommikud, kui sul pole kuhugi kiiret, kedagi pole kodus ja sa saad rahulikult tund aega hommikust süüa.  Ma tean küll, et puhkuse ajal tuleb ringi käia ja elamusi ahmida või päikest püüda või kõik tegemata tööd ühekorraga ära teha, aga mulle meeldib just kodus olla ja mitte midagi teha.  Võtta riiulilt see suur teetass, mida argipäeviti ei jõua kasutada, sest kiire on ja kruusiga toast tuppa kõndimine on mugavam, istuda köögilaua taga, lugeda raamatut ja lihtsalt olla.

Sest enne puhkust on eriti kiire, sa pead lõpetama kõik pooleliolevad asjad ja tegema ka ette niipalju kui võimalik ja sa tead, et kui puhkus lõppeb, siis sa pead tegema ära kõik tegemata tööd ja ühtlasi hakkama kohe asendama ka teisi puhkusele minejaid nii et niisama olemisest  ja kohanemisest ei tule mitte midagi välja.  See oli nõuka ajal nii, kui said korraga viis nädalat järjest puhata, mõtlemata kordagi  tööasjadele.  Nüüd saad korraga maksimaalselt kaks nädalat puhkust ja seda on õnnetud 28 päeva, mida peab siis aasta peale säästlikult jagama.

Aga seekord on kõik hästi läinud, esimese nädala vedelesin saarel, nautisin toitu ja käisin isegi ujumas. Ning nüüd on linnapuhkus, õigemini kodupuhkus. Mul olid ausalt plaanid ka, no et sorteerin riideid ja viskan kõik ebavajalikud asjad minema. Aga ei saa, raamat on põnev ja internet ahvatlev ja voodi kutsuvalt pehme. Sest mis puhkus see on, kui ma ei saa lõunat magada? Ma tõsiselt kohe imetlen inimesi, kes ei oska vedeleda ja muudkui sebivad ringi ja askeldavad päevade kaupa. Mis sellest paremaks läheb?

Ainult krantz on ootamatult vanaks jäänud, tõin ta isegi varem maalt koju, et ta saaks rahulikult päevad läbi magada, jalutada ta ka enam ei taha ja pesa on tihtilugu märg. Aga küll me hakkama saame.

P.S. avastasin, et mul on kaheksa postitust pealkirjaga “puhkus”  või vähemalt nii näitab wordpress 🙂  “Koerapuhkus” on ka pealkirjas ja “linnapuhkus”.  Nii et pealkirjade väljamõtlemises olen ma meister.


Categories: argipäevast | Tags: | 1 Comment

igatsus

Laupäeval saatsin ma krantzi iga-aastasele suvepuhkusele. See käib nii, et õde võtab ta endaga maale kaasa ja mingil ajal ma siis lähen ka sinna puhkama. Ikka selleks, et krantzil oleks mets ja meri ja igal hetkel võimalus õue minna. Hea küll, tegelikult rohkem selleks, et mul oleks kaks nädalat, kus ma ei pea igal hommikul end kell kuus üles ajama ja ei pea  peale tööd kohe koju tormama ja üleüldse.

Niisiis, sai uks vaevalt koera järel kinni vajuda ja ma pesin rahulikult köögis nõusid, kui järsku valdas mind totaalne igatsus – krantzi ei ole tagatoas magamas. Nagu tema füüsiline kohaloleks oleks tähtis olnud, ta poleks ju nagunii muud teinud kui maganud. Hommikul ärkasin üles ja mõtlesin, et krantz ei klõbistagi küüntega parketil.  Nagu midagi oleks puudu.

Ja siis toit! Ma olen nii harjunud mingeid tühjaks saanud karpe talle lakkuda pakkuma või siis eilsest söögist üle jäänud lõppu kutsale andma, et kohe imelik on olla. Lisaks saan ma täiesti rahulikult süüa, ilma et kellegi näljas silmad mind laua alt ei vaataks.

Ta on vana koer, põhilise aja magab ja kui ärkvel on, siis köhib nagu tiisikusehaige. Ja ta on tüütu ja tal on kõht kogu aeg korrast ära. Ja ma armastan teda nii kohutavalt, et see teeb mõnikord lausa haiget.

Categories: krantz | Leave a comment

krantz

Mul läks praegu terve päeva töö vastu taevast (salvesta, salvesta, salvesta!), suurest masendusest valasin endale  pitsi konjakit ja otsustasin hoopis blogida.
Mingi kahtlane värk. 
Hommikul, kui ma oma krantzile pasteedi voodisse viisin, mõtlesin küll, et on üks ärahellitatud koer. Tegelikult oli pasteedi sisse peidetud mõned tabletid ja koer oleks neile ka kööki järele tulnud, kui ta ainult oleks teadnud.

Krantz on nimelt vanaks jäänud, ei kuule hästi ja magades ei tunne lõhna ka (ma olen talle küll vorstitükikesi nina alla pannud, ei liiguta vuntsigi). Hommikuti on meie rutiin selline, et kõigepealt jalutame pikalt, siis  ma natuke toimetan ja kui sööma hakkan, annan tema tabletid ka.  Ju ma siis seekord  toimetasin liiga kaua ja ta läks uuesti magama. Muidugi, kui ma pasteedi ära olin andnud, tuli talle meelde, et peaks uuesti jalutama minema, loomulikult siis, kui ma olin just tööle minemas.

Õhtul on sama asi, jalutame ja enne magamaminekut annan rohud ära. Koos ohtra pasteediga muidugi. Mõnikord ei jõua ta ära oodata ja läheb magama, siis serveerin jälle toidu voodisse.

Miks see vorst nii kaugel peab olema? 

Ütle veel, et koeral on halb elu.

Ah jaa, eile tulime tagasi kolmepäevaselt minipuhkuselt, kus loomal oli võimalus vabalt õues ringi joosta ja teha täpselt seda mida tahab. Ta tegigi, magas päeval pererahva voodis, selmet värsket õhkuhingata ja õues asjatada. Niipea kui koju saime, seisis ukse juurde ja nõudis välja: jahirajad ju kolm päeva valveta jäetud, mine tea, mis vahepeal juhtunud oli. Tund aega jalutasime, alguse üks ring ja siis, peaaegu kodu juures tuli talle meelde, et, oi, teine ring on meil ju veel.  Kas ma olin tüdinud jah või jah?

Sõber.

Categories: krantz | 1 Comment

lehelastest

Üldiselt olen ma väga töökasvatuse poolt, aga mul on kohe hea meel, et lehelapsi sel suvel ei ole. Võimalik, et lastele see töö väga meeldib, mina lihtsalt ise ei kujutaks ette, kuidas siin pealinnas autode ja kurjade inimeste vahel väikesed lapsed ellu jäävad. Lisaks mu meelest oli tööinspektsioonil õigus, tehke tööleping ja kindel tööaeg, siis võib.

Ja kuna nad tegutsevad ka minu töökoha vahetus läheduses, siis ma märkasin ka, kui tülpinud ja kurnatud nad välja nägid. Lisaks muidugi oli hommikuti tööle jõudmine kui pidev takistusriba ületamine, sest iga kahe meetri tagant tuli vastu üks lehelaps, kes püüdis mulle lehte müüa. Vahepeal ma isegi kaalusin teisel pool teed käimist, aga nad tulid sinna ka.

Aga sellega olen väga nõus, et lapsed võiksid suvel taskuraha teenida ja alaealsite töölevõtmine võiks olla natuke kergem.

Categories: argipäevast | Leave a comment

saatuse iroonia

on see, kui lõpuks aja ja energia (see viimane on tähtsamgi) leian, et blogi lahti teha ja kirjutama hakata ja mul ei ole ühtegi head mõtet järsku peas.  Viimased kaks nädalat olen käinud ringi ja mõelnud, et kui vähegi jaksaks, küll blogiks ja siin ma siis nüüd olen.

Vahepeal puhkasin ka nädalakese. Te ei tea, kui mõnus see oli, lugesin isegi kaks raamatut läbi ja lootsin vaikselt, et nüüd! Nüüd hakkan taas lugema, aga siis tuli töö ja eraelu ja siin ma siis olen – nädal aega ei suutnud ühtegi raamatut kätte võtta. MIKS? Lugemine on osa minu identiteedist, need kes mind varasemast tunnevad ja kellega ma nii tihti ei kohtu, tahavad kokku saades vanast harjumusest raamatutest rääkida ja ma pean pead raputama ja ütlema, et vabandust, ma pole aasta aega midagi lugenud, ma isegi ei tea raamatukokku minnes, mida sealt võtta tasuks.

Ühtlasi sain ma aru, miks naised mingil hetkel end käest ära lasevad – mitte et neil ükskõik oleks, vaid nad lihtsalt ei jõua ennast igapäevaselt trimmida ja katkuda ja niita ja maskitada, see võtab nii palju aega ja energiat.  Ma värvisin viimati küüsi kui õdedega Rootsi-reisil käisin, sest siis ma olin kajutis kinni ja lakk sai rahulikult kuivada. Kõik mu küünelakid on vist juba kuivanud olekus (ja mul oli neid palju) , sets ma ei saa avatud kontoris ju lakkida ja kodus ei ole aega (või energiat).

Neljapäeval sai mul oma väljakasvanud soengust lõpuks ometi villand ja ma marssisin joonelt peale tööd juuksurisse. Milline kergendus! Juuksur muide ütles, et mul on juukseid rohkem peas kui tavaliselt. Ma ütlesin, et jah, nad on välja kasvanud, aga tema ikka kahtlustas, et ma olen nendega midagi teinud. Ei ole, Lushi šampooni kasutan ainult, isegi palsamit ei pane pähe.

Juustelõikus andis aga üllatavalt palju energiat, koju jõudes pesin isegi köögipõranda ära ja ajasin krantzi toodud liiva tolmuimejasse. Ise olin küll väga uhke. Tänaseks on muidugi see kõik ainult kaunis mälestus mullusest lumest.

Lumest rääkides. Külm on. Ja ma ei tee nalja. Ma tean, ilgelt nõme on ilma üle kurta, aga no tõsiselt! Ma pidin ükspäev villased sokid üles otsima ja jalga panema, sest ma ei saanud voodis sooja (ja külade varvastega on võimatu magama jääda). Vähemalt olin ma teiseks juuniks kenasti jumekas (nädal Hiiumaal, kus ma tuule kiuste vedelesin kummist sohval, lugesin raamatut ja võtsin päikest). Ma pole vist kunagi nii vara jumekas olnud.

Üks asi veel. Madalad kingad – miks neid ainult koledaid tehakse? Ja kui ei ole koledad, siis on nad nii õhukese tallaga, et jalg põrub ära. Ma olen nüüd proovinud tennistega käia, et ilusad värvilised ja ehk on mugavad ka, aga tagajärg on selline, et sääred valutavad nagu põrgulised ja lähevad öösel krampi. Ma kujutan ette, et minu tulevik on nunna tugevad ja toekad kingad (st sellised, nagu nunnad neid kannavad) ja ma ei taha endale sellist tulevikku! Ma tahan ilu ja värvi ja mugavust!

Nojah, ongi vist kõik. Ise ka aru ei saa, miks ma veel seda kohta kinni ei pane.

Categories: argipäevast | 1 Comment

Blog at WordPress.com.