mul pole vähimatki aimu, mida pealkirjaks panna

Seal filmis “Up” on alguses üks teine lugu, mis mul alati silma märjaks võtab. Noh see, et tüdruk kohtab poissi, nad armuvad, abielluvad ja unistavad. Üks suur unistus ei täitu (see on nii kurb koht), siis hakkavad teiseks suureks seikluseks raha korjama. Aga siis nagu ikka juhtub elu ja auto vajab parandamist ja puu kukub katusele ja sada muud pisikest asja. Selle koha peal, kus naine lõpuks haiglas on, ma nutan juba lahinal (juba seda kirjutades tuli pisar silma). See on üks kõige liigutavamaid lugusid üldse, mida ma kinos näinud olen. See, mis filmis pärast toimub, on mul juba ammu meelest läinud.

Mul on praegu see tunne, et elu juhtub vahele ja purk, kuhu raha panna, saab kogu aeg tühjaks. Augustis läks mul telefon. Uus, mille ma ostsin, oli muidugi roppkallis, aga kuna mul on telefon töövahend, siis otsustasin, et ei koonerda. Septembris läks soojaveeboiler, oktoober oligi kuidagi rahulik, aga novembris ütles pesumasin üles. Detsembris tulevad jõulud ja ükskõik, kuidas ma ka ei planeeriks, detsembris väljaminekud suurenevad. Alati.

Vastavalt kõikidele soovitustele panen ma iga kuu palgast teatud summa kõrvale, kohe teisele arvele, kus mul pole pangakaartigi. Kuidas ma muidu oleksin saanud remonti teha ja reisida, eks ole. Aga kõik need ootamatud väljaminekud on selle säästuarve mitte just tühjaks teinud, aga siiski üpris õhukeseks kulutanud ja ma lähen kohutavalt närvi kui loen pealkirju, et muretuks pensionipõlveks tuleks investeerida aktsiatesse või kinnisvarasse. Kuidas ma seda teen, kui elu tuleb vahele? Mul on järgmised väljaminekud juba teada: arvuti ja prillid ja ma ei tea, kumb kallimaks läheb.

 

Categories: argipäevast | 2 Comments

jätkame videote lainel. seekord siis abielust

Lõpp ja algus on ju hea, kui suudaks ainult selle keskmis eosa ära kannatada🙂

Categories: argipäevast | Leave a comment

blah

 

Ma tahtsin siia kirjutada järjekordset analüüsi, miks ometigi nii läks ja miks inimesed nii kurjad on üksteise vastu, aga mul oli eile hiiglapikk päev ja õhtul läks pesumasin katki ja postkontor kolis minu jaoks ebamugavasse asukohta  ja siis ma olen avastanud, et poliitikast mitterääkimine on sama kurnav kui sellest rääkimine, nii et ma panen parem siia ühe video,mis kõik kenasti kokku võtab.

Üleüldse, kust inimesed võtavad aja pikki ja sisukaid postitusi kirjutada?

Categories: väga halb hinne | 3 Comments

***

Ma natuke kirjutan veel. Sest kogu sellest Clintoni vs Trup asjas ma pole paljude teiste asjade kõrval aru saanud, mida tähendab, et Clinton ei olnud “likable”? Kui ma jätan kõrvale poliitika, sest ma ei suuda kohalikugi poliitikaga piisavalt kursis olla, et sel teemal kuskil kaasa rääkida, siis  kuidas on võimalik, et räuskav, valetav ja kõiki solvav ja halvustav mees on meeldiv, aga viisakas ja rahulik  ja vaoshoitud naine ei ole?

Categories: argipäevast | Leave a comment

Hoard toilet paper… hoard it like it’s made of gold, cause it is

tumblr_o6s9qco4zf1u9ed55o1_250

Päris hullud maailmalõpumeeleolud on mul vist üle läinud, sellised, mis mind kolmapäeva hommikul ärgates tabasid, kus ma mõtlesin, et nüüd on  lõpp. Aga päris möödunud ei ole need siiski ja iga kord, kui ma poes käin, pistan ma mõne konservi või kuivainepaki ka korvi. Tõele au andes ei ole mul kodus mingeid erilisi varusid, moosi on natukene ja veini ja kolm liitrit õunamahla, aga sellega juba sõda üle ei ela.  Nii ma siis olen ostnud mõned purustatud tomatid ja paar oakonservi (sest neid läheb nagunii alati vaja) ja mõned tuunikalakonservid ka (sest ma armastan tuunikala). Makarone on ka kaks pakki ja pakk kaerahelbeid.

Ma annan endale aru, et see on täiesti irratsionaalne hirm ja isegi kui midagi peaks juhtuma, siis kaua ma nagunii vastu ei peaks, sest kõik siin majas käib kas gaasi või elektriga  ja maal sugulasi mul ka ei ole, kuhu pakku minna. Ja teadlik inimene varuks tikke ja küünlaid ja patareisid ja WC-paberit loomulikult, aga natuke tobe tundub  maailmalõpuks valmistuda. Ma ei teinud seda isegi mitte 1999. aasta lõpul, kui kõik hoiatasid, et nüüd🙂

Seepärast ma ei saagi aru, kust mul järsku see hirm on tekkinud ja miks ma sellest lahti ei saa.

Categories: pole midagi paremat halvast ilmast | 4 Comments

puhas keemia

Tean, et seda ei tehta, aga ostsin ükspäev Selverist koreakonservi.  Et hea krõbinatele natuke maitseks peale panna. Kolmapäeva õhtul andsin siis koerale ka proovida. Jube hästi lõhnas ja see nuusati sealt kausist.

Järgmisel hommikul jalutuskäigu ajal koera järelt koristades lõhnas see jääkprodukt täpselt nagu konserv isegi – vapustava lihalõhnaga.  Päeval ta mul süüa ei saa, aga lõhnabuett levis ka õhtuse jalutuskäigu ajal koristades.

See on nüüd küll esimene kord, kui s*** lõhnab nagu smooritud liha, mitte nagu s***.

Seda konservi ma vist rohkem ei osta🙂

 

Categories: krantz | 1 Comment

kohanemisvõime

Kallistamine on tänapäeval väga loomulik asi. Aga me tuletasime siin kolleegiga meelde aegu, mil kallistamine meil moodi tuli.

Kallistamise kontseptsioon kui niisugune oli mulle tuttav, meil oli tegelikult selline sõbralik pere, ikka kallistati ja ma ronisin veel suure inimesena aeg-ajalt emale sülle kui vaja oli. Isaga emblesime ka, aga see oli ikka mingi sündmuse või asja puhul. Mitte nii, et oh! näe, kodune inimene, kallistame! Väljaspool kodu aga ei kallistanud eriti kedagi, isegi mitte noormeest, kui see sul parasjagu olema juhtus.

Aga siis hakkas asi tasapisi muutuma. Ma mäletan seda täpselt. Sõbranna oli mõnda aega Ungaris vahetusüliõpilane (ikka sel nõukogude ajal, eks)  ja kui tagasi tuli, siis hakkas ootamatult inimesi kallistama.  Täitsa põrunud oli! Naeris ka, valjusti ja kõlavalt! Väga kahtlane tegelane. Piidlesin teda hirmunult  kaugustest, aga miski ei aidanud, ikka tuli ja kallistas ja naeris.

Pärast ma läksin temaga korra Ungarisse ka ja sealsed inimesed tahtsid muudkui kätt suruda – nii kohtumisel kui lahkumisel. Väga imelikud inimesed olid, tungisid su isiklikku ruumi ja katsusid sind.

Ja niimoodi see vaikselt imbus. Teised sõbrannad hakkasid ka  kallistama, isegi mu õed kippusid lahkudes kallistama.  Kohutav!

Nüüd ma kallistan igal võimalikul juhul ise ka. Mõnikord panen tähele, et vastas oleva inimese jaoks on see pisut ootamatu või ebamugav, aga mis mul sellest! Kui on inimene ja sa lahkud, siis tuleb kallistada!

Categories: kummaline missis Savage | 1 Comment

huvitavad ajad

Pärast seda, kui ma hommikul interneti avasin ja peaaegu infarkti sain ja natuke nutsin ja siis natuke karjusin ja pidin äärepealt lahutuse sisse andma (ei, ma pole abielus) ja siis lõpuks maha rahunesin, siis nüüd on tabanud mind apaatia.

Demokraatia võitis, eks ole. Mis on ju iseenesest hea. Aga mul on korraga ükskõik, kas Eestis võidab järgmised valimised EKRE või kas Keskerakond läheb valitsusse ja kas Euroopa Liit laguneb või ei.

Mul on esimest korda elus tunne, et kõik on valesti ja midagi ei saa enam paremaks minna. Elupõline optimist minus siiski ootab, et ma eksin ja lõpptulemus on suurepärane.

Aga see kõikjal laiuv lauslollus ja vohav viha, see hirmutab.

 

Categories: argipäevast | 5 Comments

Create a free website or blog at WordPress.com.