krantz

Mul läks praegu terve päeva töö vastu taevast (salvesta, salvesta, salvesta!), suurest masendusest valasin endale  pitsi konjakit ja otsustasin hoopis blogida.
Mingi kahtlane värk. 
Hommikul, kui ma oma krantzile pasteedi voodisse viisin, mõtlesin küll, et on üks ärahellitatud koer. Tegelikult oli pasteedi sisse peidetud mõned tabletid ja koer oleks neile ka kööki järele tulnud, kui ta ainult oleks teadnud.

Krantz on nimelt vanaks jäänud, ei kuule hästi ja magades ei tunne lõhna ka (ma olen talle küll vorstitükikesi nina alla pannud, ei liiguta vuntsigi). Hommikuti on meie rutiin selline, et kõigepealt jalutame pikalt, siis  ma natuke toimetan ja kui sööma hakkan, annan tema tabletid ka.  Ju ma siis seekord  toimetasin liiga kaua ja ta läks uuesti magama. Muidugi, kui ma pasteedi ära olin andnud, tuli talle meelde, et peaks uuesti jalutama minema, loomulikult siis, kui ma olin just tööle minemas.

Õhtul on sama asi, jalutame ja enne magamaminekut annan rohud ära. Koos ohtra pasteediga muidugi. Mõnikord ei jõua ta ära oodata ja läheb magama, siis serveerin jälle toidu voodisse.

Miks see vorst nii kaugel peab olema? 

Ütle veel, et koeral on halb elu.

Ah jaa, eile tulime tagasi kolmepäevaselt minipuhkuselt, kus loomal oli võimalus vabalt õues ringi joosta ja teha täpselt seda mida tahab. Ta tegigi, magas päeval pererahva voodis, selmet värsket õhkuhingata ja õues asjatada. Niipea kui koju saime, seisis ukse juurde ja nõudis välja: jahirajad ju kolm päeva valveta jäetud, mine tea, mis vahepeal juhtunud oli. Tund aega jalutasime, alguse üks ring ja siis, peaaegu kodu juures tuli talle meelde, et, oi, teine ring on meil ju veel.  Kas ma olin tüdinud jah või jah?

Sõber.

Categories: krantz | Leave a comment

lehelastest

Üldiselt olen ma väga töökasvatuse poolt, aga mul on kohe hea meel, et lehelapsi sel suvel ei ole. Võimalik, et lastele see töö väga meeldib, mina lihtsalt ise ei kujutaks ette, kuidas siin pealinnas autode ja kurjade inimeste vahel väikesed lapsed ellu jäävad. Lisaks mu meelest oli tööinspektsioonil õigus, tehke tööleping ja kindel tööaeg, siis võib.

Ja kuna nad tegutsevad ka minu töökoha vahetus läheduses, siis ma märkasin ka, kui tülpinud ja kurnatud nad välja nägid. Lisaks muidugi oli hommikuti tööle jõudmine kui pidev takistusriba ületamine, sest iga kahe meetri tagant tuli vastu üks lehelaps, kes püüdis mulle lehte müüa. Vahepeal ma isegi kaalusin teisel pool teed käimist, aga nad tulid sinna ka.

Aga sellega olen väga nõus, et lapsed võiksid suvel taskuraha teenida ja alaealsite töölevõtmine võiks olla natuke kergem.

Categories: argipäevast | Leave a comment

saatuse iroonia

on see, kui lõpuks aja ja energia (see viimane on tähtsamgi) leian, et blogi lahti teha ja kirjutama hakata ja mul ei ole ühtegi head mõtet järsku peas.  Viimased kaks nädalat olen käinud ringi ja mõelnud, et kui vähegi jaksaks, küll blogiks ja siin ma siis nüüd olen.

Vahepeal puhkasin ka nädalakese. Te ei tea, kui mõnus see oli, lugesin isegi kaks raamatut läbi ja lootsin vaikselt, et nüüd! Nüüd hakkan taas lugema, aga siis tuli töö ja eraelu ja siin ma siis olen – nädal aega ei suutnud ühtegi raamatut kätte võtta. MIKS? Lugemine on osa minu identiteedist, need kes mind varasemast tunnevad ja kellega ma nii tihti ei kohtu, tahavad kokku saades vanast harjumusest raamatutest rääkida ja ma pean pead raputama ja ütlema, et vabandust, ma pole aasta aega midagi lugenud, ma isegi ei tea raamatukokku minnes, mida sealt võtta tasuks.

Ühtlasi sain ma aru, miks naised mingil hetkel end käest ära lasevad – mitte et neil ükskõik oleks, vaid nad lihtsalt ei jõua ennast igapäevaselt trimmida ja katkuda ja niita ja maskitada, see võtab nii palju aega ja energiat.  Ma värvisin viimati küüsi kui õdedega Rootsi-reisil käisin, sest siis ma olin kajutis kinni ja lakk sai rahulikult kuivada. Kõik mu küünelakid on vist juba kuivanud olekus (ja mul oli neid palju) , sets ma ei saa avatud kontoris ju lakkida ja kodus ei ole aega (või energiat).

Neljapäeval sai mul oma väljakasvanud soengust lõpuks ometi villand ja ma marssisin joonelt peale tööd juuksurisse. Milline kergendus! Juuksur muide ütles, et mul on juukseid rohkem peas kui tavaliselt. Ma ütlesin, et jah, nad on välja kasvanud, aga tema ikka kahtlustas, et ma olen nendega midagi teinud. Ei ole, Lushi šampooni kasutan ainult, isegi palsamit ei pane pähe.

Juustelõikus andis aga üllatavalt palju energiat, koju jõudes pesin isegi köögipõranda ära ja ajasin krantzi toodud liiva tolmuimejasse. Ise olin küll väga uhke. Tänaseks on muidugi see kõik ainult kaunis mälestus mullusest lumest.

Lumest rääkides. Külm on. Ja ma ei tee nalja. Ma tean, ilgelt nõme on ilma üle kurta, aga no tõsiselt! Ma pidin ükspäev villased sokid üles otsima ja jalga panema, sest ma ei saanud voodis sooja (ja külade varvastega on võimatu magama jääda). Vähemalt olin ma teiseks juuniks kenasti jumekas (nädal Hiiumaal, kus ma tuule kiuste vedelesin kummist sohval, lugesin raamatut ja võtsin päikest). Ma pole vist kunagi nii vara jumekas olnud.

Üks asi veel. Madalad kingad – miks neid ainult koledaid tehakse? Ja kui ei ole koledad, siis on nad nii õhukese tallaga, et jalg põrub ära. Ma olen nüüd proovinud tennistega käia, et ilusad värvilised ja ehk on mugavad ka, aga tagajärg on selline, et sääred valutavad nagu põrgulised ja lähevad öösel krampi. Ma kujutan ette, et minu tulevik on nunna tugevad ja toekad kingad (st sellised, nagu nunnad neid kannavad) ja ma ei taha endale sellist tulevikku! Ma tahan ilu ja värvi ja mugavust!

Nojah, ongi vist kõik. Ise ka aru ei saa, miks ma veel seda kohta kinni ei pane.

Categories: argipäevast | 1 Comment

”’

Vabandan ette, kui kellegi tundeid riivan, aga lugesin just üht artiklit, kus tüdruk minestas kuuma tõttu ja kukkus metroos rööbastele. Kõrvalseisjad hüppasid alla ja aitasid ta tagasi ooteplatvormile, vaid minut enne rongi tulekut.  Ja mida ütleb tüdruk: ‘I believe in God, I feel like God really had my back. He was right there with me,’ she told the outlet. ‘I’m so glad people came and helped me. I know if that was me, I would have been scared to jump on the tracks knowing the train was so close.’

Kus on aitäh päästjatele? Ja kus oli see jumal enne ja miks ta ei hoidnud tüdrukut kukkumast?

Ma ei tea, mõnikord ma ikka imestan inimeste üle.  Ja siis ma imestan enda üle, et miks pagana pärast mulle ikka teiste lollus korda läheb? Ja miks ma satun selliste lugude otsa? Näiteks rääkisin ükskord oma targa õepoja targa pruudiga ja too polnud reptiilide teooriast kuulnudki (ma ei mäleta, kas me lapikut maad ka puudutasime või ei). Mina kuulen ja hoian pead kinni, tema lihtsalt naeris selle välja ja ma kahtlustan, et unustas selle kohe sealsamas.

Kahtlustan, et tegemist on Eesti meediamaastiku väiksusega, kui sa just ei ole väga suur intellektuaal ja ei vali väga täpselt, mida ja kust sa loed, siis sa saadki ühtviis infot Prantsusmaa valimiste, MMS, reptiilide ja lapiku maa kohta. Ja mul ei ole seda Sherlock Holmesi omadust mittevajalik pläma (info see ju pole) ära unustada.

Aga ma lohutan end Tarmo Soomre sõnadega: Selles, et inimesed lahendavad ülesandeid valesti või interpreteerivad maailma nii, et see päris adekvaatne ei ole, pole ju midagi uut. Head mõtlejad on öelnud, et neid inimesi, kes on kinni jäänud alternatiivfaktide juurde – olgu see lapik maa või muud taolist –, pole ju tegelikult palju. Probleem algab sellest, et nad on väga häälekad. See on klassikaline ühiskonna juhtimise probleem: mida teha hääleka vähemusega?

Categories: argipäevast | 2 Comments

kaks koera

Krantzil on jälle sõber külas ja nii armas on näha kaht seeniori omavahel suhtlemas. Kui iirlane külla tuli, oli tal oma toit ka kaasas, aga nagu tavaks, alguses on vaja emotsioneerida ja õnnetu olla ning kuulutada välja näljastreik.

Minu koerale sobis asi väga, sest kesse ikka oma krõbinaid sööb, eks ole. Niisiis hiilis ta külalise kausi juurde, kahams sealt salaja paraja suutäie ja läks esiku vaibale (serveerimine on tähtis) neid nosima. Ja nii mitu korda järjest. Mul oli ka hea meel, nägin, et loom ikka sööb krõbinaid ka, muidu jätab pidevalt mulje, et krõbuskid on viimane toit, mida süüa.

Täna käisin iirlasega arsti juures ka, vana koer ja tagumised jalad ei taha hästi töötada. Mul kodu juures Kopli loomakliinkus tore arst, kes väga põhjalikult asja uurib. Olin valmistunud tõeliseks tunnetemölluks ja jõukatsumiseks, sest minu krantz seisab arsti jures käies nina vastu ust ja üritab põgeneda, ise samal ajal ventileerides nagu auruvedur. Aga iirlane käitus kui tõeline daam, seisis väärikalt, laskis rahulikult verd võtta, peites ainult hetkeks pea mu sülle, nuuskis oodates kabineti kõik nurgad läbi ja ei üritanud kordagi põgeneda. Isegi röntgeni lasi enam-vähem rahulikult ära teha, ma mäletan küll, kuidas ma oma krantziga maadlesin, et ta laual lebaks ja ikkagi ta liikus kogu aeg ja köhis kui meeletu. Rõõm oli teada saada, et peale vanuse ei ole loomal eriti midagi viga, isegi selgroog oli täitsa kombes.

Liigesvalu jaoks saime ikka mingid tabletid ka ja kuigi peremees hoiatas mind, et “see koer tabletti ei võta, talle tuleb see kurku suruda”, siis mina kahtlustan, et pererahvas pole tabletti piisava pasteediga kunagi annustanud, sõi nagu miilenki. Nojaa, tavaliselt on meil niimoodi, et krantz saab pasteedi koos tabletiga ja iirlane saab lihtsalt pasteediampsu, ju ta ei pannud vahet tähele 🙂

Praegu magavad mul mõlemad ja nohisevad, selleks, et hommikul taas jälle reipalt piilumas käia, kas ma ikka ärkan õigel ajal.

Selleks, et hommikul tööle saada, pidin ma mitu korda üle tema astuma, sest ta leidis,e tkõige parem koht magamiseks on esik :

Categories: krantz | 2 Comments

***

Tore, et Kenderi saaga lõpuks läbi sai. Ma tõesti ei saa aru inimestest, kes sellist teksti toodavad ja tarbivad, aga mul on hea meel, et ma saan seda nüüd vabalt öelda, ilma et keegi hakkaks kahtlema, kas ma pooldan sõnavabadust või mitte. Mu meelest ei tasuks sellist teksti üldse reklaamida, aga kogu see kohtuprotsess oli talle puhas reklaam. Vähemalt ei saanud ta märtrikrooni kanda.

Ma olen ühte ta raamatut lugenud ja see oli päris hea, aga ma tean nüüd, et rohkem ma ta raamatuid kätte ei võta, ükskõik kui suureks inimõiguslaseks ta end peab.

Categories: argipäevast | Leave a comment

suhtlemise olulisusest

Tegin natuke lisatööd ja kirusin sealset ülemust. Et no sekkub asjadesse ja nõuab, aga kui ei sekku, on ka jama ja üleüldse on ta ilge töönarkomaan ja tahaks, et meie ka sama pühendunud oleksime. S. kõrvalt kuulab ja kommenteerib: ta on kas väga halb ülemus või ei teie piisavalt hästi tööd. Jäin teda rumala näoga vaatama: mida sa ajad, ülemusena pole mul talle midagi ette heita ja me rabame niigi ju nagu segased, rohkem ei jõua lihtsalt.

Siis me oleks äärepealt tülli läinud, sest no kuidas ta saab öelda, et ma halvasti tööd teen! Ja mis õigusega ta kritiseerib inimest, keda ta näinudki pole!

Hingasin ühe hetke ja puhisesin: minul kui töötajal on täielik õigus ülemust kritiseerida, et oma pinget maandada. Seepeale hakkas S. naerma – et nüüd ta saab aru, mida ma mõtlesin.

Kommunikeerida on vaja ja seletada, mitte niisama vihastada.

Categories: argipäevast | 1 Comment

***

Mina, kui ma eile poest tulin: “Küll mulle meeldib vahetult peale palgapäeva poes käia. Saab osta ka muud kui eluks vajalikku, näiteks sokke ja torusiili.”

Ükspäev käisin kohvikus ka, latte maksis 2,80 ja ma porisesin veel tükk aega, et vereimejad. Sain aru, et ma polnud enam ammu kohvikus käinud, õigemini ainult kohviga piirdunud. Keset tööpäeva ei saa ju klaasi veini tellida 🙂 Millegipärast tundub veini eest 4-5 eurot maksta mõistlikum kui 3 eurot kohvi eest.

Categories: argipäevast | 3 Comments

Blog at WordPress.com.