ühtlasi olin ma blogi salasõna ära unustanud

Nii palju aega on möödunud ja nii palju asju olen tahtnud vahepeal kirjutada, aga pole lihtsalt jõudnud.

Põhimärksõna on sellel talvel olnud väsimus. Eks ma ise olen süüdi, võtsin lisatööd, unustades ära, et ei ole enam 22 või isegi mitte 32 ja taastumiseks on vaja rohkem aega. Samas on alati hirm, et kui keeldun, siis enam ei pakuta ja kaotan oskused (kusjuures nad kaovadki, tasahilju). Lõpuks sain aru, et kannatab põhitöö, mida ma enam ei jaksa teha. Ma ei teagi, kas tegu on suutmatusega või on lihtsalt töörõõm kuhugi kadunud, töö ei pane silmi särama.

Väsimusega tulevad ka muud hädad. Seisin ükspäev vannitoas ja hädaldasin mõttes – miks mina? Miks olen mina see, kes peab kõike tegema, koristama ja kraamima ja süüa ja koeraga jalutama ja üleüldse! Ja niipea, kui ma olin selle küsimuse oma peas esitanud, sain aru, et tegemist on pesuehtsa märtrikompleksiga. Sest. Mitte. Keegi. Peale. Su. Enda. Ei. Sunni. Sind. Mitte midagi ei juhtu kui ma ei kraami ja ei tee süüa. Majas on teisigi, kes seda teevad. Ja kui ei tee, ei juhtu ka midagi, nälga ikka ei sure. Isegi koera ei pea ma iga päev kangelaslikult ise jalutama viima, ma lihtsalt ei usalda kedagi teist temaga jalutama (keegi ei mõista krantzi niimoodi nagu mina!!!) Kohutavalt piinlik hakkas.

Teinekord oli juhus, et no ükskõik, mida mulle ka ei öeldud, ma lihtsalt haarasin sõnasabast kinni ja väänasin täitsa teistpidi. See oli nii lihtne ja tuli nii loomulikult, ei pidanud pingutama ega midagi. Sain ise ka aru, et pidurdusprotsessid ei tööta, aga abi sellest polnud, ikka oli vaja nähvata.

Nutma ajab ka kõik. Pole vahet, kas on hommik või on õhtu või sulaselge päev kontoris, silmad on pidevalt veekalkvel. Ja mitte sellepärast, et oleks kurb või sulel tehakse liiga, vaid lihtsalt. Praegu ka, seda kirjutades tulid pisarad silma (ma olen väga mõjutatav tegelane).

Kaalunumber liigub ka tõusvas joones ja enam ei taha ka muidu jalas loksunud püksid kinni minna, värvliga seelikuid ei saa enam üldse kanda. Trenni minek ja esimesed pool tundi seal on tõeline piin ja palju mugavam on unustada end registreerida ja siis avastada, et kõik kohad on täis ja sul on legitiimne põhjus trenni mitte minna.

Mida siis teha?

Magamine. Magamine on see, mis aitab. Magad end välja ja inimesed on järsku ootamatult kenad ja krantz ka ei käi enam nii närvidele, kuigi ta teeb lühikese ringi asemel kaks pikka ja nuusib iga põõsa juures.

Categories: argipäevast | 1 Comment

paha tuju postitus

Üldiselt on mul praegu periood, kus mul on kõigest (mitte kõigist) kõrini. Tahaks olla kodus, keras ja mõttetult lakke vahtida (aitaks ka mõttetult teleka vaatamine, raamatu lugemine on liigsuur pingutus).

Eelmine pühapäev mul see peaaegu õnnestuski, arvestasin välja, et see oli mul eelmise aasta lõpust (noh kuskil detsembri keskelt vähemalt, kaugemale ei mäleta)  esimene päev, kus ma ei pidanud midagi tegema ja kuhugi minema. No trenni oleksin võinud minna, aga saatsin selle puu taha. Päev kulges niimoodi, et vedasin end teleka ette kiiktooli, siis korraks arvutisse (sest see krrdi töö vajab tegemist) , siis jälle kiiktooli, vahepeal voodisse, siis kööki, siis kiiktooli, siis voodisse.  Vahepeal muidugi krantz ka. Õhtul lõpetuseks jõudsin järeldusele, et ma esmaspäeval tööle ei lähe.

Esmaspäevaks oli see muidugi unustatud (no mitte just unustatud, aga ma ei suutnud ühtegi head põhjust välja mõelda, mis vabandaks mu tööluusi). Tänaseks on asi jõudnud puhtale vegetatsioonile st ma olen küll tööl, aga see, mida ma siin teen, ei kannata mingit kriitikat. Õnneks on terendamas kolm vaba päeva.

Vahepeal tegin mingi terviseküsitluse ka, millest selgus, et “Teie peavaludel on märkimisväärne mõju Teie elule. Selle tulemusena Te võite kogeda tugevat valu ja teisi sümptomeid, mille tõttu Te kaotate teatud aega Teie perekonna, töö, kooli ja sotsiaalsete tegevuste juurest.” ja “Täidetu alusel võib Teil esineda võimalik meeleoluhäire” ning  “Täidetu alusel võib Teil esineda võimalik unehäire.” Ma tahaks küsitluse koostajale öelda, et need on täiesti  ajuvabad tulemused, sest mu peavalud ei mõjuta mu elu, mul ei ole unehäireid ning meeleolu madalseis on tingitud lihtsalt üleväsimusest. Üleväsimus tuleb mul sellest, et ma ei oska oma tööd planeerida ja sellest, et detsember-jaanuar-veebruar on liiga palju pidusid mu elus jaliiga vähe lösutamist diivanil. Ma olen parem diagnostik kui ükski meedik 🙂

 

Categories: pole midagi paremat halvast ilmast, väga halb hinne | Tags: , | 2 Comments

maailmavalu on vanas eas tagasi tulnud

Eelmisel nädalal lugesin seda meestearsti sissekannet FB ja sellest tõukunud  sissekandeid SE lehel. Mulle ei meeldinud see toon seal lehel, see suur sallimatus ja viha, ma olin kohe väga häiritud sellest.  Aga ma muidugi olen häiritud ka VW lehel mõnede liikmete toonist ja ägedusest ja sellest, kui teatrilaval ropendatakse, nii et mind on lihtne endast välja viia (aga no kuulge, miks on vaja ropendada, mis sest, et see on mingi uuringu järgi intelligentsi tunnus?)

Aga siis ma hakkasin mõtlema, et miks me eeldame, et ainult mittesallijatele ja šovinistidele ja rassistidele jt on kui mitte lubatud, siis ikkagi tavapärane  see vihane ja ärritunud toon ja miks kõik need, kes tahavad head uut ilma, peavad olema viisakad ja sallivad ja malbed ja kannatlikud.  Äkki ühel päeval saab kannatlikkus lihtsalt otsa?

Kas asi on selles, et need, kes tahavad paremat maailma, peaksid meie arvates olema ka moraalselt paremad?

Viimasel ajal olen ma pidanud nii paljusid asju või inimesi ümber hindama, sest maailm ei ole üldsegi mitte nii hea kui ma arvan ja inimesed ei ole targad ja ilusad ja sõbralikud, vaid samasugused nagu mina, ekslikud ja vihased ja ärritunud ja pealiskaudsed ja rumalad. Ja mulle ei meeldi see. Ühtlasi tahan ma öelda, et FB on saatanast ja selleta oli rohi rohelisem ja taevas sinisem.

Sõber juhtus eile üle mu õla lugema üht FB postitust, mida mina  võtsin puhta irooniaga kirjutatut ja tema pidas seda siiraks kiidulauluks ja mulle jõudis ootamatult selgelt kohale, et tõepoolest, inimesed ei saa sõnast ühtmoodi aru, mõni võtabki ainult selle esimese tähenduse, teine tabab ära ka mõne teise kihi, erksad leiavad neid kihte veelgi. Kuidas me siis üksteisest aru saame?

P.S. Täna räägiti raadios, et Amnesty Internationali raporti andmetel on USA presidendivalimistel kasutatud mürgine retoorika on üleüldise lõhestava poliitika kasvuni möödunud aastal. rRaporti kohaselt ründasid mitmed poliitikud  rohkem inimväärikuse ja võrdsuse põhimõtteid  ja see on teindu maailmast süngema koha. Maailmas kasvas hirm ja vihkamine, ühiskonna lõhestamine ja polariseerimine.  Ja mulle see ei meeldi, ma tahan sõbralikku ja avatud maailma.

Categories: argipäevast | 1 Comment

Mitte et ma ei oskaks salatit teha

Oma lootusetutel otsingutel teha toitu, mis ei võtaks palju aega ja ei oleks see igapäevane hakkliha-kana-riis-kartul-makaronid, sattusin selle tüübi peale. Kerryann on nimeks ja ta on Jamie Oliveri õpilane. Teeb lihtsaid toite (enamasti küll hakklihast ja makaronidest ja muust igapäevasest), räägib armsa briti aktsendiga ja solberdab vahvalt kättpidi toidus ning laud näeb pärast mõnusalt segamini ja räpakas välja. Nagu allolevast videost näha, on tal salatikausist kild väljas ja ta ei tee sellest väljagi 🙂 Ühesõnaga, minu masti tüüp. Lisaks ta kogu aeg rahustab vaatajat ja ütleb, et mitte midagi hullu pole, isegi mitte lasanje tegemisel mitte.

Tal on oma kanal ka: SIIN.

Categories: argipäevast | Leave a comment

üks post, kaks teemat

Ma ei tea, kuidas teil, aga mul on lisaks mu kindlale ja turvalisele suhtlusringkonnale tekkinud ka väike alternatiivne tuttavate ring. Alternatiivne selles mõttes, et neil on hoopis teised vaated.  Lihtsustatud skaalal Clinton vs Trump või siis  sotsid, reform, IRL vs EKRE.  See on avardanud mu  väikest maailmapilti  märkimisväärselt, sest siiani ma arvasin, et  neid teisi, neid on vähe või et nad on lihtsalt teelt eksinud lambukesed 🙂  (see on nali, eks ole, sest nagu USA presidendivalimised näitasid, neid on palju) .

Et neil kahel poolusel pole  eriti kokkupuutepunkte, selgus ühel koosviibimisel, kus kena ja väga sümpaatne ja tark inimene hõikas, et ta ei tea ühtegi inimest, kellele Trump võiks meeldida ja et ta ei kujuta ettegi, et selliseid võiks siin Eestis olemas olla.  Selgus, et üks Trumpi pooldaja oli selles samas seltskonnas.

Üldiselt üritan ma poliitikast selles teises seltskonnas mitte rääkida. Esiteks, ma pole eriti asjadega kursis ja teiseks ma ei oska väga argumenteeritult vaielda. Seda enam, et tihti juhtub, et mulle öeldakse, et ma olen ajupestud ja mina olen veendunud, aga ei ütle välja, et hoopis nemad on. Loomulikult on mõlemad pooled mõjutatud  propagandast ja kallutatud uudistest, mida me  loeme, aga mulle meeldib mõelda, et ma teen kallutatusel rohkem vahet kui nemad.

Ja ma nüüd mõtlengi, et kuidas need kaks poolust saavad omavahel viisakalt vaielda? Sest kui sind süüdistatakse ajupestuses (on see üldse sõna?) ja rumaluses ja silamklappidega elamises, siis kuidas tõestada, et sa pole kaamel? Ja kuidas samal ajal vaikselt ja hiilivalt neid mõjutada minu “normaalsuse” suunas?

*****

Ma nii harva leian aja kirjutada, panen siia teise teema ka kohe juurde. Lugesin ühest blogist, et inimesel on raske vabandada, sest tülis on kaks poolt. Ma ei tea, mina saan küll aru, kui ma olen kellelegi liiga teinud ja ei saa küll süüdistada, et teine andis selleks kuidagi alust.  Muidugi on ebamugav oma eksimust tunnistada, aga ma mõtlen, et see on täiskasvanud olemise üks alustest, saada aru põhjustest ja tagajärgedest ja võtta vastutus kus vaja.

Muideks, ma olen avastanud ka seda, et kui mina ei ole süüdi, on mul palju kergem teha esimene samm leppimise suunas, sest mul pole endale midagi ette heita. Ja keegi peab ju esimese sammu tegema.

Categories: argipäevast | Leave a comment

Kiirarvustus

Käisin kinos.  Kaks korda: November on selgelt parem kui La-la-land. Draamanäitlejad, kes ei oska ei laulda ega tantsida, ei peaks muusikalis mängima.  Mitte et see November mingi eriline šedööver oleks, aga visuaal oli nauditav.

Muidu on kõik endine ja puhkus on liiga kaugel.

Emotsioneerin ka liiga palju, kas teil on ka niimoodi, et mõnikord läheb emotsioonidest süda pahaks või tulebsee kanda labiilse närvisüsteemi  arvele?

Categories: pudinad | 3 Comments

kuuvähis

clipboard-1

Categories: argipäevast | Leave a comment

***

Täna hommikul ütles Aivar Haller Vikerraadios ühe hea mõte: “Valu on aisting, kannatus on valik”.

Categories: pudinad | Leave a comment

Create a free website or blog at WordPress.com.