pensionist

Ma tean, ma olen lootusetult hiljaks jäänud, aga ma ausalt ei oska ahastada teema üle, et issand-issand, me ei saagi 55aastaselt pensionile!

Mu meelst oli see nõuka-aegne pensioniiga üks suur jaburdus, mitte ükski mu ema-isa sõpruskonnast ei jäänud nii vara koju sukavardaid klõbistama/ autot putitama. Täies elujõus inimesed ju, mõistus selge, nii palju veel ühiskonnale pakkuda (nad muidugi ei olnud ka füüsilise töö tegijad, nende eest ma ei räägi, ma kujutan ette, et ränk füüsiline töö kurnab keha väga, aga tänapäeval ju väga paljud (no vähemalt minu tutvusringkonnas) ei tee füüsilist tööd? ). Umbes seitsmekümneselt mu vanemad tegid veel poole kohaga usinasti tööd. Sest neile meeldis nende töö ja nad tundsid end vajalikuna ja hinnatuna (pluss muidugi raha ka, aga kui see kõik väga vastik oleks olnud, nad poleks ikka sinna tööle jäänud siis).  Mõni inimene oli 40 aastat pensionil!

Ma ka ei kujuta ette, et ma mingi 20 aasta pärast viskan jalad seinale ja ei tee midagi.  Mulle väga meeldib mitte midagi teha, aga samapalju meeldib mulle kontorisse minna ja kolleege näha ja ilmaasju arutada. Ma ei ole eriti sotsiaalne tüüp, on 2-3 inimest kellega ma rohkem suhtlen ja nendega ka põhiliselt sellepärast, et nemad suhtlevad minuga (nad on nii kenad inimesed) . Telefoni tõstmine ja kohtumise kokkuleppimine on mu jaoks üpris raske asi.  Ma lähen parem üksinda teatrisse, kui hakkan kedagi kaasa kutsuma.

Mulle meeldib see, et ma olen vajalik, et ma pean end hommikul väljaminekuks sättima, sest no mugav nagu ma olen, kui on puhkepäev ja ma ei pea kuhugi minema ja kellegagi suhtlema, siis ma võin vabalt päev otsa kammimata peaga ringi käia, pidžaamapüksid jalas ning süüa valimatult igasugust jama.  Ja ma tean, et see ei ole hea asi (kui see muutub pidevaks, eks ole).

Võib-olla tõesti, arvestades ema suguvõsa geene, ma saan pensionil olla vaid mingi 4-5 aastat, aga mis siis? Isa geene arvestades võin ma mingi 20 aastat pensionipõlve pidada ja see on ikka päris hull asi mu meelest.

Nii etma ei näe selles pensioniea tõstmises üldse mingit traagikat. Mind hirmutab hoopis midagi muud.  Ma ei ole spetsialist, mis tähendab, et kui ma peaks ükskord töö kaotama, siis 60aastaselt uut tööd leida saab olema ikka kuradima raske. Kes võtab  eriliste oskusteta vanainimese tööle?  Äsja ju lugesime, et 45aastased on juba lootusetult vanad ja ei ole võimelised  koristaja-ametit õppima. Ja enne kui see probleem pole riigi ja ettevõtjate poolt lahendatud, senimaani ma kardan. Mitte kõrget pensioniiga, vaid töötust.

Categories: argipäevast | 3 Comments

pühapäev

Mul ei ole ammu sellist pühapäeva olnud. Koer ajas nagu tavaliselt pool kuus üles, pool seitse ei pidanud ma vastu ja läksin temaga jalutama, tagasi tulles heitsin korraks voodisse ja tegin silmad kell 11 lahti. Täielik õndsus! (ja peavalu muidugi ka, sest no ärkamine-magamine-ärkamine ei ole just tervislik kombinatsioon) .

Õnneks ei olnud midagi teha ka vaja, vaatasin ära oma teisipäevase seriaali  ja läksin trenni. Kaks kuud ma trennis ei käinud, kodus natuke tegin ja olin kange kui bambus – murdub, aga ei paindu. Trennis suutsin ometigi treeneri ära petta, ta ütles et polnud mul häda midagi.  Üldiselt ma kahtlustan, et trennis tulevadki kõik asjad paremini välja kui kodus, ükskõik kui hoolikas ma ka poleks.  Mis selle fenomeni taga peitub, mina ei tea.

***

Aa, ja siis ma lasin mõned graafilised lehed ära raamida. Mulle tundub, et raamid tulid kallimad kui piltide väärtus.

***

Facebook viskas mulle ühe järjekordse reklaami seinale –  osta nänni ja toeta kodutute koerte varjupaika. Kahjuks küll USAs olevat varjupaika. Mõtlen, et miks meie varjupaigad midagi sellist ei tee? Ma toetan neid küll niigi, aga tihtipeale tahaks inimene mingit nänni vastu saada. Kui raske siis on müüa kirjaga T-särke või käevõrusid? Ma küll ostaks (ma olen õudne nänniarmastaja, sellepärast) .

No näiteks sellise käevõru ostmine aitab toita 22 koera.memorial_bracelet_pawVõi siis lehekülgede kaupa erinevate kirjadega särke. Iga särgi ostust saab söönuks 7 koera.
clipboard-1
Kassidel on samasugune lehekülg.

***

Ükspäev jõuan ma reisikirjani ka.

Categories: argipäevast | 4 Comments

algselt oli mul mingi mõte ka peas

Lugesin kuskilt, et tööandjad ei tõsta palka, aga on valmis lisatöö eest maksma.  Ma siin teen ka aeg-ajalt lisatööd (sest palutakse ilusasti ja ma tahan, et nad ei unustaks, et ma olen vajalik ja kompetentne), aga  ma ütlen, et see taktika on pikemas perspektiivis jama.  Mu oma töö on väga energiamahukas ja nädala keskel, pärast tööd, ei  jõua ma kodus midagi muud teha kui mõttetult diivanil istuda ja tahvli peal tobedaid mänge mängida. Olen proovinud ka raamatut kätte võtta, aga see on asjatu tegevus, sest read jooksevad kokku ja silmad vajuvad kinni.

Niisiis, lisatööd saan ma teha väljaspool oma tööaega. Mis tähendab näiteks tervet üht nädalavahetuse päeva  (12 tundi)  või unetundidest näpistamist (nagu sel nädalal). Mis teeb mind veelgi zombimaks kui ma tegelikult olen (ja ausalt, ma ei saa aru, mis värk mul selle unega on. Ma magan KOGU AEG – öösel, seltskonnas istudes, kinos, teatris, kontserdil, kontoris laua taga – ei, mul ei ole narkolepsiat. Mul tõesti ei ole mõtet raha raisata ja kuhugi kultuuriüritusele minna, sest ükskõik kui väga mulle ka vaadatav/kuulatav asi ei meeldiks, mingil hetkel kaob pilt ära ja ma ärkan lõpuaplausiks) .

Lisaks ei ole see lisatöö regulaarne,  mis tähendab, et ma ei tea, kas ma saan palgale lisaks natuke kulutamisraha või ei saa. Niisiis ma arvan, et see lisatöö-võimalus  rahateenimiseks ei ole töötaja suhtes aus, see on lihtsalt veel üks viis  sidrunist mahla välja pigistamiseks. Sest kui inimene on konstantselt väsinud, siis ka ta põhitöö kannatab või ta ei tee seda enam täismahus ja otsib võimalusi viilimiseks.

Lisaks, avastasin just praegu, et värvilised tossud maksavad allahinnatult sama palju kui mu korteri kommunaalkulud suvekuudel. Ma arvan, et hinnad on meil paigast ikka väga ära.

Categories: argipäevast | 2 Comments

midagi head ka

Mingil arusaamatul põhjusel sattusin lugema oma 2009. aasta postitusi (küll ma kirjutasin toona palju ja huvitavalt, ise ka ei usuks! Hästi palju on krüptilist teksti ka, arusaadav ju, avalik asi, aga nüüd ei saa absoluutselt aru, mida ma öelda tahtsin või miks ma üldse kirjutasin :)).

Kuni sattusin postituse otsa:

mõtlesin ümber

Laupäeval autopeeglist end vaatates avastasin vasakul pool nina ja suu vahel sügava kortsu.  Mõtlesin, et ju see on ilmast, väsimusest, kõverast peeglist. Täna hommikul end köögiaknast tulvava valguse käes meikides avastasin, et mu vasak põsk on rohkem alla vajunud kui parem.  Väikesed venitused peegli ees siia sinna ja ma otsustasin täiesti tõsiselt, et kui mu 45ndaks sünnipäevaks pole asjad paranenud, siis ma lähen ja lasen endal naha kõrvade taha tõmmata.

Jaa-jah, mina, kes on eluaeg olnud loomuliku vananemise pooldaja. Lihtsalt varem pole ma nii drastiliselt vananenud.

Läheb ja hakkab iluoperatsioonideks raha kõrvale panema.

Hah!  Ma saan varsti 49 ja näen täiesti kena ja sile välja (kael välja arvatud, aga ma pole ka kuulnud, et kaelaoppe tehakse? ) Isegi käed näevad veel täiesti nitševood välja. Huvitav ainult, kuhu see kõrvalepandud raha kadus?

Categories: naisterahva raske elu | Leave a comment

lihtsalt ei jaksa

Hoiatus! See on nüüd see vingumise postitus.

Ma olen kehvasti maganud, öö läbi kuulsin, kuidas vihm vastu aknalauda peksis. Palav oli ka. Üldse on terve see nädal unega kehvasti, sain  kuskilt mingi nohu ja köha, õnneks nohu sain Sudafediga kontrolli alla (täiesti häbitu reklaam, sest  kui mind miski käsimüügi ravim on kunagi aidanud, siis on see Sudafed, ma võin selle peal vanduda ka) .  Aga köha tuleb muidugi kõige ebasobivamal hetkel peale, näiteks eile, kui ma teatris Becketit vaatasin ja pidin lämbuma, sest üritasin mitte köhida. Tulemus oli see, et mul kadus hääl, aga õnneks ma ei pidanudki kellegagi rääkima🙂

See oli siis eellugu, miks  mul kannatus on katkenud.

Ma olen selline optimistlik tüüp, klaas on alati pooltäis, aga ma ei jaksa kuulata seda vingumist ümberringi. Ma olen sellest rääkinud, et minu elu on selle 25 aastaga paremaks läinud, kindlasti paljudel ei ole, aga no kuulata iga päev, kuidas euroliit on saast, Merkel ja Clinton on vanakurja enda inkarnatsioonid maa peal, valitsus on rumal ja müüb meid kohe maha, ajakirjandus tegeleb ainult propagandaga ja kõik pagulased eranditult on ISISe terroristid. Aa, midagi on siiski head ka, Bashshār al-Asad nimelt (selle koha peal satun ma alati lühisesse ja lülitan end välja). Ma üritan küll hane moodi seda kõike enda ümber maha raputada, a ju see vetthülgav rasvakiht hakkab maha kuluma.

Niisiis pole ime, et ma täna ära pöörasin, kui kuulsin, et Maalehes, mis “ometigi on ju üks normaalne leht”, avaldatud lugu Somaalia põgenikust, kes juhtumisi polegi a) terrorist b) abirahade peal vegeteeriv rämps, vaid hoopis ajakirjanik, kes on Soomes endale uue elu ehitanud, on tegelikult puhas propaganda ja ajupesu. Lööme aga jah kõiki ühe vitsaga, istume siin mugavalt tugitoolis ja sõimame kõiki teisi valimatult. Nii mõnus ju, kui ainuke probleem, mis hea elu ja Eesti inimese vahel on, on need paarkümmend pagulast, kes meieni jõudnud on. Ja muidugi ka Angela Merkel, kes on isiklikult süüdi selles, et kõik siin Euroopas halvasti on. Tore on vaadata kõike oma kitsast ja piiratud vaatenurgast ja mitte mõelda.

Categories: väga halb hinne | Leave a comment

arvan ka natuke

Ma ei tea, mõnikord ma mõtlen, et paneks selle putka kinni siin, sest hetkeks kui ma jõuan arvuti taha ja mul on aega, ei ole enam ühtegi mõtet peas, mis sest, et ma olen varem peas igasuguseid tekste koostanud ja nähtamatute inimestega arutanud ja vaielnud või lihtsalt muljetanud.

Kuidagi on nii juhtunud, et ma ei leia enam iseenda ja blogiga koosolemise aega. Aga kinni ei raatsi ka panna.

Millest ma olen siis mõelnud?

Eile näiteks sellest, et ma ei mäleta absoluutselt neid 25 aasta taguseid sündmusi, peale selle, et ma töötasin toona Toompeal rahvusraamatukogus ja vahepeal inimesed arutasid, kas on ohutu tööle tulla või mitte (võimalik, et see oli ka interrinde ajal)  ja mina leidsin, et on jabur mitte tulla ja tühja see ohtlikkus. Sest oht on ju põnev.

***

Lugesin eile ka kahte arvamusartiklit, mis kirjeldasid nõuka-aegset kooli kui kohutavat kohta. Ma olen absoluutselt nõus, et kooli oli kohutav koht, aga absoluutselt mitte sellepärast, et “see lõhnas nagu vangla” või et tegu oli nõuka-aegse kombinaadiga, vaid sellepärast, et ma ei saanud klassikaaslastega läbi (põhjus, miks ma ei käi klassikokkutulekutel). Loomulikult kirusin ma õpetajaid ja ei saanud aru, miks ma pean seda jama kõike õppima, aga see ei traumeerinud mind nagu ei traumeerinud mind ka koolisöökla ja sõjalise õpetus. Ju ma olen lihtsalt hea oludega (mitte inimestega) kohaneja ja mässumeelsust on minus ka vähe. Inimestele annan ma vähem andeks.

***

Ükspäev käis mul külas mingi küsitleja ja igasuguste muude küsimuste kõrval (presidendikandidaatidest, inimõigustest, abiorganisatsioonidest, apteegikettidest, töötukassast, pagulastest ja sissetulekutest) küsiti ka seda, kas ma  olen pigem optimistliku või pessimistliku ellusuhtumisega.  Ma pani pigem optimistlik 8 punkti (no maksimumi ei saa ju panna, ma olen ikkagi eestlane ja ega ma mingi lollakas pole, eks ole) .

***

Siis ükspäev mõtlesin arvamusfestivalist ja sellest, kuidas kõikidel tänapäeval on oma kindel arvamus, mis põhineb usul, mitte teadmistel (mul endal muidugi ka) ja endale sobiva tõestuse või teooria leiab googledades  viie minutiga ja muu polegi ju oluline. Kõik muudkui arvavad ja kõik muudkui solvuvad ja kõik on õrnad lillekesed keset pasamerd (jep, “Kasuema” on jätnud mulle sügava jälje terveks eluks) .

***

Sattusin täna “Kevadet” vaatama ja üks tsitaat teise otsa tuli meelde. Huvitav, kas tänapäeva noored ka neid tsitaate teavad?

***

Veel üks asi,mis mul on meeles, millest tahtsin kirjutada, oli üks järjekordne arvamusartikkel/lugejakiri ühes maakonnalehes, kus inimene sedastas uhkelt, et ta on rassist ja põhjendas seda sellega, et ta armastab meie kodumaad ja kultuuri, sealiha  ja meie kliimat ning talle ei meeldi teised usundid ja feminism.  Lugesin ja lugesin ja mõtlesin, et kas inimene on endale ikka selgeks teinud, mida tähendab sõna rassist?

***
Kiirkäigul ongi vist kõik.

Categories: argipäevast | 4 Comments

august

Mulle meeldib sügis. Meeldib ka see, kui tuleb sukad üles otsida ja sall kaela panna. Ma ei tahaks elada  ühegi teise kliimaga maal.

Aga ikkagi muutun ma augustis nukraks. Sest kui august otsa saab, saab otsa ka vabadus. Mis sest, et enam ammu pole koolivaheaega, aga ikkagi seostub suvi mulle vabadusega. See, et võid paljaste varvastega õue joosta, et vihma kätte jäädes ei hakka külm, vaid on lihtsalt märg, et iga nädalavahetus on kui uue seikluse lubadus. Mis sest, et ma siis midagi ei tee, ikkagi on tunne, et kõik on veel ees.

Aga augustis on kõik juba valmis, loodus tõmbab otsi kokku ja juba võib näha inimesi end sügisevärvidesse mähkimas. Kohe-kohe algab september ja tegelik elu, seiklused jäävad selja taha ja sa astud jälle korralikult raamidesse.

Soolatüükad ja kommunaalmaksud, ei muud.

Categories: kirjad Muhvile | Leave a comment

***

Täna hommikul viskasin ma krantzi köögist välja. Ta on nimelt ülbeks kätte läinud ja ei jäta sööjaid rahule, muudkui norib. Seda haavunud pilku, mis mulle laua teisest otsast visati – ma tundsin end peaaegu südametuna.  Krantz ei saanud rohkem kui kaks korda käpaga kraapida, kui talle uks lahti tehti ja lohutuseks vorsti pakuti.

Ja siis süüdistatakse mind,  et koer on kasvatamatu!

***

Lugesin täna Delfist kirja, kus kurdeti, et inimesed käituvad teenindajatega ebaviisakalt. Ma üldiselt üritan küll kena olla, aga täna, kui ma oma teepoodi läksin teed ostma, oli seal armsate prouade asemel kaks noort inimest. See, kes minuga tegeles, andis iga keharakuga mõista, etma segan teda. Alguses mõtlesin ära minna ja tulla tagasi siis, kui prouad puhkuselt tagasi on, aga tee oli ju otsas. Üritasin siis seltskondlikku  vestlust arendada (ma olen ju ekstravert, eks ole) ja nõu küsida, aga see oli kõik asjatu vaev.  Kui siis maksmiseks läks, nägin, et üks ost oli müüjal registreerimata jäänud. Ausalt, ma vist esimest korda elus võitlesin sooviga midagi ütlemata minema minna, aga kuna ma olen üpris seaduskuulekas ja aus inimene (kui liiklushuligaansus välja arvata, eks ole) , siis ma juhtisin viisakalt ta tähelepanu veale. Tüdruku ainuke reageering oli ost arvele juurde lisada, ei aitäh ega vabandust. Siis mõtlesin küll, et “kallis laps, miks sa seda tööd teed.”

Nojah, aga võib-olla oli tal paha olla või valutas pea või oli ta lihtsalt väsinud.

 

Categories: argipäevast | 1 Comment

Create a free website or blog at WordPress.com.