midagi head ka

Mingil arusaamatul põhjusel sattusin lugema oma 2009. aasta postitusi (küll ma kirjutasin toona palju ja huvitavalt, ise ka ei usuks! Hästi palju on krüptilist teksti ka, arusaadav ju, avalik asi, aga nüüd ei saa absoluutselt aru, mida ma öelda tahtsin või miks ma üldse kirjutasin :)).

Kuni sattusin postituse otsa:

mõtlesin ümber

Laupäeval autopeeglist end vaatates avastasin vasakul pool nina ja suu vahel sügava kortsu.  Mõtlesin, et ju see on ilmast, väsimusest, kõverast peeglist. Täna hommikul end köögiaknast tulvava valguse käes meikides avastasin, et mu vasak põsk on rohkem alla vajunud kui parem.  Väikesed venitused peegli ees siia sinna ja ma otsustasin täiesti tõsiselt, et kui mu 45ndaks sünnipäevaks pole asjad paranenud, siis ma lähen ja lasen endal naha kõrvade taha tõmmata.

Jaa-jah, mina, kes on eluaeg olnud loomuliku vananemise pooldaja. Lihtsalt varem pole ma nii drastiliselt vananenud.

Läheb ja hakkab iluoperatsioonideks raha kõrvale panema.

Hah!  Ma saan varsti 49 ja näen täiesti kena ja sile välja (kael välja arvatud, aga ma pole ka kuulnud, et kaelaoppe tehakse? ) Isegi käed näevad veel täiesti nitševood välja. Huvitav ainult, kuhu see kõrvalepandud raha kadus?

Categories: naisterahva raske elu | Leave a comment

lihtsalt ei jaksa

Hoiatus! See on nüüd see vingumise postitus.

Ma olen kehvasti maganud, öö läbi kuulsin, kuidas vihm vastu aknalauda peksis. Palav oli ka. Üldse on terve see nädal unega kehvasti, sain  kuskilt mingi nohu ja köha, õnneks nohu sain Sudafediga kontrolli alla (täiesti häbitu reklaam, sest  kui mind miski käsimüügi ravim on kunagi aidanud, siis on see Sudafed, ma võin selle peal vanduda ka) .  Aga köha tuleb muidugi kõige ebasobivamal hetkel peale, näiteks eile, kui ma teatris Becketit vaatasin ja pidin lämbuma, sest üritasin mitte köhida. Tulemus oli see, et mul kadus hääl, aga õnneks ma ei pidanudki kellegagi rääkima🙂

See oli siis eellugu, miks  mul kannatus on katkenud.

Ma olen selline optimistlik tüüp, klaas on alati pooltäis, aga ma ei jaksa kuulata seda vingumist ümberringi. Ma olen sellest rääkinud, et minu elu on selle 25 aastaga paremaks läinud, kindlasti paljudel ei ole, aga no kuulata iga päev, kuidas euroliit on saast, Merkel ja Clinton on vanakurja enda inkarnatsioonid maa peal, valitsus on rumal ja müüb meid kohe maha, ajakirjandus tegeleb ainult propagandaga ja kõik pagulased eranditult on ISISe terroristid. Aa, midagi on siiski head ka, Bashshār al-Asad nimelt (selle koha peal satun ma alati lühisesse ja lülitan end välja). Ma üritan küll hane moodi seda kõike enda ümber maha raputada, a ju see vetthülgav rasvakiht hakkab maha kuluma.

Niisiis pole ime, et ma täna ära pöörasin, kui kuulsin, et Maalehes, mis “ometigi on ju üks normaalne leht”, avaldatud lugu Somaalia põgenikust, kes juhtumisi polegi a) terrorist b) abirahade peal vegeteeriv rämps, vaid hoopis ajakirjanik, kes on Soomes endale uue elu ehitanud, on tegelikult puhas propaganda ja ajupesu. Lööme aga jah kõiki ühe vitsaga, istume siin mugavalt tugitoolis ja sõimame kõiki teisi valimatult. Nii mõnus ju, kui ainuke probleem, mis hea elu ja Eesti inimese vahel on, on need paarkümmend pagulast, kes meieni jõudnud on. Ja muidugi ka Angela Merkel, kes on isiklikult süüdi selles, et kõik siin Euroopas halvasti on. Tore on vaadata kõike oma kitsast ja piiratud vaatenurgast ja mitte mõelda.

Categories: väga halb hinne | Leave a comment

arvan ka natuke

Ma ei tea, mõnikord ma mõtlen, et paneks selle putka kinni siin, sest hetkeks kui ma jõuan arvuti taha ja mul on aega, ei ole enam ühtegi mõtet peas, mis sest, et ma olen varem peas igasuguseid tekste koostanud ja nähtamatute inimestega arutanud ja vaielnud või lihtsalt muljetanud.

Kuidagi on nii juhtunud, et ma ei leia enam iseenda ja blogiga koosolemise aega. Aga kinni ei raatsi ka panna.

Millest ma olen siis mõelnud?

Eile näiteks sellest, et ma ei mäleta absoluutselt neid 25 aasta taguseid sündmusi, peale selle, et ma töötasin toona Toompeal rahvusraamatukogus ja vahepeal inimesed arutasid, kas on ohutu tööle tulla või mitte (võimalik, et see oli ka interrinde ajal)  ja mina leidsin, et on jabur mitte tulla ja tühja see ohtlikkus. Sest oht on ju põnev.

***

Lugesin eile ka kahte arvamusartiklit, mis kirjeldasid nõuka-aegset kooli kui kohutavat kohta. Ma olen absoluutselt nõus, et kooli oli kohutav koht, aga absoluutselt mitte sellepärast, et “see lõhnas nagu vangla” või et tegu oli nõuka-aegse kombinaadiga, vaid sellepärast, et ma ei saanud klassikaaslastega läbi (põhjus, miks ma ei käi klassikokkutulekutel). Loomulikult kirusin ma õpetajaid ja ei saanud aru, miks ma pean seda jama kõike õppima, aga see ei traumeerinud mind nagu ei traumeerinud mind ka koolisöökla ja sõjalise õpetus. Ju ma olen lihtsalt hea oludega (mitte inimestega) kohaneja ja mässumeelsust on minus ka vähe. Inimestele annan ma vähem andeks.

***

Ükspäev käis mul külas mingi küsitleja ja igasuguste muude küsimuste kõrval (presidendikandidaatidest, inimõigustest, abiorganisatsioonidest, apteegikettidest, töötukassast, pagulastest ja sissetulekutest) küsiti ka seda, kas ma  olen pigem optimistliku või pessimistliku ellusuhtumisega.  Ma pani pigem optimistlik 8 punkti (no maksimumi ei saa ju panna, ma olen ikkagi eestlane ja ega ma mingi lollakas pole, eks ole) .

***

Siis ükspäev mõtlesin arvamusfestivalist ja sellest, kuidas kõikidel tänapäeval on oma kindel arvamus, mis põhineb usul, mitte teadmistel (mul endal muidugi ka) ja endale sobiva tõestuse või teooria leiab googledades  viie minutiga ja muu polegi ju oluline. Kõik muudkui arvavad ja kõik muudkui solvuvad ja kõik on õrnad lillekesed keset pasamerd (jep, “Kasuema” on jätnud mulle sügava jälje terveks eluks) .

***

Sattusin täna “Kevadet” vaatama ja üks tsitaat teise otsa tuli meelde. Huvitav, kas tänapäeva noored ka neid tsitaate teavad?

***

Veel üks asi,mis mul on meeles, millest tahtsin kirjutada, oli üks järjekordne arvamusartikkel/lugejakiri ühes maakonnalehes, kus inimene sedastas uhkelt, et ta on rassist ja põhjendas seda sellega, et ta armastab meie kodumaad ja kultuuri, sealiha  ja meie kliimat ning talle ei meeldi teised usundid ja feminism.  Lugesin ja lugesin ja mõtlesin, et kas inimene on endale ikka selgeks teinud, mida tähendab sõna rassist?

***
Kiirkäigul ongi vist kõik.

Categories: argipäevast | 4 Comments

august

Mulle meeldib sügis. Meeldib ka see, kui tuleb sukad üles otsida ja sall kaela panna. Ma ei tahaks elada  ühegi teise kliimaga maal.

Aga ikkagi muutun ma augustis nukraks. Sest kui august otsa saab, saab otsa ka vabadus. Mis sest, et enam ammu pole koolivaheaega, aga ikkagi seostub suvi mulle vabadusega. See, et võid paljaste varvastega õue joosta, et vihma kätte jäädes ei hakka külm, vaid on lihtsalt märg, et iga nädalavahetus on kui uue seikluse lubadus. Mis sest, et ma siis midagi ei tee, ikkagi on tunne, et kõik on veel ees.

Aga augustis on kõik juba valmis, loodus tõmbab otsi kokku ja juba võib näha inimesi end sügisevärvidesse mähkimas. Kohe-kohe algab september ja tegelik elu, seiklused jäävad selja taha ja sa astud jälle korralikult raamidesse.

Soolatüükad ja kommunaalmaksud, ei muud.

Categories: kirjad Muhvile | Leave a comment

***

Täna hommikul viskasin ma krantzi köögist välja. Ta on nimelt ülbeks kätte läinud ja ei jäta sööjaid rahule, muudkui norib. Seda haavunud pilku, mis mulle laua teisest otsast visati – ma tundsin end peaaegu südametuna.  Krantz ei saanud rohkem kui kaks korda käpaga kraapida, kui talle uks lahti tehti ja lohutuseks vorsti pakuti.

Ja siis süüdistatakse mind,  et koer on kasvatamatu!

***

Lugesin täna Delfist kirja, kus kurdeti, et inimesed käituvad teenindajatega ebaviisakalt. Ma üldiselt üritan küll kena olla, aga täna, kui ma oma teepoodi läksin teed ostma, oli seal armsate prouade asemel kaks noort inimest. See, kes minuga tegeles, andis iga keharakuga mõista, etma segan teda. Alguses mõtlesin ära minna ja tulla tagasi siis, kui prouad puhkuselt tagasi on, aga tee oli ju otsas. Üritasin siis seltskondlikku  vestlust arendada (ma olen ju ekstravert, eks ole) ja nõu küsida, aga see oli kõik asjatu vaev.  Kui siis maksmiseks läks, nägin, et üks ost oli müüjal registreerimata jäänud. Ausalt, ma vist esimest korda elus võitlesin sooviga midagi ütlemata minema minna, aga kuna ma olen üpris seaduskuulekas ja aus inimene (kui liiklushuligaansus välja arvata, eks ole) , siis ma juhtisin viisakalt ta tähelepanu veale. Tüdruku ainuke reageering oli ost arvele juurde lisada, ei aitäh ega vabandust. Siis mõtlesin küll, et “kallis laps, miks sa seda tööd teed.”

Nojah, aga võib-olla oli tal paha olla või valutas pea või oli ta lihtsalt väsinud.

 

Categories: argipäevast | 1 Comment

***

“Sinu peale ei saa ju pahane olla, ma olen proovinud. Kaks trammipeatust tuli välja, üks kui jalgsi minna. “

Categories: pudinad | Leave a comment

puhkus

Täna hommikul sain aru, et mul on puhkus alanud. Mis sest, et ma ju tegelikult juba laupäevast saadik ei tee midagi ja vedelen. Aga täna hommikul istusin köögis, teetass ees, raamat kõrval ja sõin tomati ja basiilikuga kaetud ciabattat ja sain aru, et just sellistest hommikutest olen ma puudust tundunud – aeg iseendale.  Kiiret ei olnud, keegi ei seganud ja ma sain vaikselt nautida.

Üldiselt on puhkus tore, väsimus on küll endiselt suur, aga ma olen juba võimeline end kodus natukene liigutama. Tõeliselt hea meel on, et ma kuskile ei sõitnud, plaane ei teinud. See aasta on mind kuidagi tühjaks imenud, mitte ainult energiat ei ole, aga isegi võhm on kuhugi kadunud. Eile raske poekotiga koju jõudes pidi mul süda pahaks minema, ometigi olen end alati pidanud üpris liikuvaks ja paljujõudvaks tegelaseks. Sügisel ootab mind ees väike matk ja ma olen tõeliselt mures, et ei pea sellele vastu.

Positiivse poole pealt – mu telefoniaku peab ilusasti vastu, õhtuks on veel 75% alles ja seda kõike sellepärast, et telefon vedeleb laual ja ma ei istu Twitteris ega Facebookis ega  Skypes ega mujal. Päris mõnus tunne on. Tahvlis küll käin, aga ka vähem kui tavaliselt ja uudistega pole üldse kursis. Raamatusse suudan juba ka süveneda kauemaks kui viieks minutiks (uskuge mind, see  on saavutus, vahepeal ma üldse ei suutnud lugeda). Ja söön vähem, sest pole vajadust stressi söömisega petta. Kommidest võin vabalt üle vaadata. Ja see kõik on vaid paari päeva tulemus!

Puhkus jõudis kätte viimasel minutil ütleks selle kohta.

Aga ikkagi ma mõnikord mõtlen, miks mina ei saanud endaga kaasa seda ema lõputut energiat. Sest mul pole seda vaja olnud?

Categories: argipäevast | 3 Comments

täiesti arusaamatu

Ma olen nüüd lugenud igasuguseid dieete ja kõikide nende ühine nimetaja on, et “söö vähem!” Kommi ja kooki ja jäätist ei lubata üldse süüa.

Ma ütlen teile, niimoodi ei saa ju ometigi elada.

 

Categories: miks, jumal, miks?, naisterahva raske elu | 1 Comment

Create a free website or blog at WordPress.com.

Follow

Get every new post delivered to your Inbox.

Join 27 other followers