ta tegi selle otsuse meie eest ära

Krantz.

Öösel hakkas asi pihta,  hommikul saatsin ettehoiatamata uuele ülemusele kirja, et ma ei tule tööle ja hakkasin arsti otsima. Sest ma tahtsin, et keegi tuleks koju. Südapäevaks oli selge, et keegi koju ei tule ja ma hakkasin just meie arstile helistama, et kas võib kohe tulla, kui S. läks teda vaatama ja ütles, et meil ei ole enam arsti vaja.

Nii oligi. Ta oli selle otsuse meie eest ära teinud, see minu kõige armsam kuts.

Ega siin muud ei olegi öelda.

Ainult ma kuulen teda kogu aeg, küünteklõbinat ja hingamist ja liikumist. Olen mitu korda võpatades vaatama läinud, et kas ta on seal ja alati on tegu häälega akna taga. Ma võin rahulikult magada, teades, et ei pea öösel ärkama ja õue minema, ma võin hommikul isegi kauem magada, sest ei mingeid hommikusi jalutuskäike. Ma ei pea pärast tööd koju tormama, sest kuts tahab õue. Ja mul ei ole mitte kellegi kõrvatagust sügada.

Aitäh sulle, sa olid maailma parim ja ma armastasin sind nii väga. Kõik teised, kes sind tundsid, muidugi ka, sest sa lihtsalt olid nii armas, aga mina kõige rohkem 🙂

Ja ma ei saa sellest kõva häälega rääkida, ainult kirjutada saan.

Categories: krantz | 9 Comments

reisimisest ja viisakusest

Kahe töö vahepeal käisin korraks soojal maal ka.  Sest korra aastas pean ma reisida saama, muidu ma ei mängi. Ausalt, ma ei arvanud, et Portugalis nii soe on, oktoobrikuus – 33 kraadi ja ere päike.  Sain selle nädalaga rohkem D-vitamiini kui tänavuse Eesti suvega. Ja kuigi kuumus oli jube, aga meeldiv, ei olnud mul tagasi tulles mingeid kohanemisraskusi.  Mu meelest on meie oktoober ikka imeilus, see valgus, mis päikselistel päevadel puude vahelt paistab, on lummav, need värvilised lehed ja lõppematud porilombid, millest krantz juua saab (sest kodune värske vesi ei kõlba).

Aga ma sain reisil olles ka aru, et mulle vist ikka ei sobi kellegagi koos reisida, üksinda on lihtsam.  Muidugi, üksinda on ka kallim, sest toa eest tuleb täishind maksta, aga samas saad päevakava sättida ja lonkida just seal kus ise tahad ja süüa kus parasjagu meeldib või rahakott kannatab.

Reisi ajal mõtlesin ka sellele, et huvitav, kas aeglased inimesed lähevad ka kiirete peale närvi nagu mina kipun endast aeglasemate peale minema? Ma muidugi üritasin seda mitte välja näidata (ma tegelikult ei tea, kas õnnestus), sest no inimene ei ole ju süüdi kui ta on aeglasem ja väsib kiiremini ja tahab hommikuti kaua magada (ma olin igal hommikul kaks tundi varem üleval). Aga ikkagi on huvitav, kas  aeglane inimene mõtleb omaette, et no mida see inimeseloom kiirustab ja sebib, võtku rahulikult?

Ja kui ma olin seda just mõelnud, siis lugesin kaasasolevast reisiraamatust, milleks seekord  Alexander McCall Smithi “Pühapäevane filosoofiaklubi”, sest mulle hirmsasti meeldivad tema Isabel Dalhousie juhtumid, kõik see rakenduseetika ja puha, ühe ilusa mõtte viisakuse vajalikkusest.

See oli nii lihtne, mõtles Isabel. Nii lihtne oli asju ajada viisakate inimestega nagu seda oli Paul Hogg. Sellised inimesed teavad täpselt, kuidas vahetada viisakusi, mis panevad elu kulgema sujuvalt, ja selle jaoks head kombed ju mõeldud ongi. Need on mõeldud selleks, et vältida inimestevahelist hõõrdumist – piirid pannakse piisavalt selgelt paika. Kui mõlemad osapooled teavad, millist käitumist teiselt oodata, siis pole konfliktid kuigi tõenäolised. Ja see toimib igal tasandil, alates kõige väiksematest tehingutest kahe inimese vahel kuni riikidevahelise suhtluseni välja. Rahvusvaheline õigus on ju tegelikult vaid suurejooneliselt kirja pandud viisaka käitumise süsteem.

/…/

Head kombed on seotud teiste moraalse märkamisega ja eeldavad seda, et inimene kohtleb teisi täieliku moraalse tõsidusega, et mõista nende tundeid ja vajadusi. Leidub aga ka isekaid inimesi, kel pole selleks vähimatki  kavatsust, ja see paistab alati välja. Sellised inimesed on kannatamatud nendega, kes nende arvates pole olulised: vanade inimestega, segase jutuga või puudega inimestega. Seevastu heade kommetega inimesed kuulavad teised sellest hoolimata ära ja kohtlevad neid lugupidavalt.

Kui kohutavalt lühinägelikud me oleme olnud, kuulates neid, kes arvavad, et head kombed on väikekodanlik edvistamine, midagi ebaolulist, midagi sellist, mida pole enam vaja au sees pidada. Sellele on järgnenud moraalne katastroof, sest viisakas käitumine on tsiviliseeritud ühiskonna põhialus. See annab edasi moraalseid kaalutlusi. Nüüd aga on terve põlvkond kaotanud oluise tüki oma moraalsest piltmõistatusest ja tulemused on näha: ühiskond, kus keegi teist inimest ei aita, kus keegi teisele kaasa ei tunne – ühiskond, kus agressiivne keelekasutus ja tundetus on normiks.

Categories: argipäevast | 2 Comments

ajakohastame infot

Viimati kirjutasin, et läksin töölt ära ja tulevik on tume. Nüüd saan öelda, et läksin uuesti tööle, nädal sai just oldud.

Eks ma hakkasin kohe kui avalduse olin lauale pannud, uut tööd ostima, saatsin avaldusi ja elulookirjeldusi siia-sinna ja vihjasin mõnele tuttavale, kellega kunagi koos töötanud olen ja kes nüüd teistes ettevõttetes, et olen vaba ja saadaval, et kui neil midagi peaks pakkuda olema.

Käisin ka kodulähedases Selveris töövestlusel, sest noh, arved on vaja maksta ja süüa tahaks ka.  Kõige hämmastavam kogu asja juures ongi see, et  kui räägin inimestele, et käisin Selveris, siis tehakse suured silmad ja küsitakse, et miks? Et kas sa tõesti olid nii meeleheitel. Ei olnud, ma mõtlesin realistlikult. Rahatagavara ei ole, töötukindlustust ei saa, millestki peab elama. Ja ausalt, siin pealinna tööportaalides on kõige rohkem just poemüüjakuulutusi, loomulikult ma lähen ja uurin, selmet kodus paanitseda.

Juhtus nii, et ühel tuttaval oli tõepoolest tööd pakkuda. Annan endale täiesti aru, et mul veab, sest suures linnas on ikka rohkem tööd ja sarnaseid ettevõtteid kui mõnes väiksemas. Esialgu ma ei tahtnud minna, mõtlesin, et siin on see minu suur võimalus teha elus kannapööre ja hakata midagi muud tegema. Ainult et mitte ükski ettevõte, kuhu ma CV saatsin, ei võtnud kontakti (peale Selveri, jah) ja nii ma siis otsustasin, et pagan, seda tööd ma ju tunnen ja oskan, midagi uut õppimata teha on väga raske ja õpiaega mul pole.

Inimesed on toredad, õhkkond rahulik ja esialgu antakse aega kohaneda. Mida veel inimene tahta võib?

No nädal oleks võinud veel kodus puhata, aga no nad kiirustasid takka.

Nii et jah, kõik on hästi ja krantz on ka veel meiega. Ma ütlen, nii visa hinge pole ma veel näinud, vahepeal siin tegi teatrit ja nõudis süles trepist alal viimist, aga nüüd kõnnib jälle ise nagu üks õige loom.

Categories: argipäevast | Leave a comment

head inimesed

Ma olen seda siin mitu korda juba rääkinud ka, et mul on elus hästi palju vedanud. Sündisin perre, mille kohta mu vanad sõbrad siiamaani räägivad, et “Triangel, sul ikka oli täiesti erakordne pere, täiesti teistmoodi.” Ma ei saanud sellest siis ega saa hästi nüüdki aru, sest noh, mu meelest on normaalne, et kui inimesed koos elavad, siis nad armastavad teineteist ja lapsi ja käituvad viisakalt ja teevad pereüritusi ja käivad koos igal pool ja on sõbralikud ka laste sõprade suhtes ja söövad õhtust ja hommikust koos ja tunnevad teiste vastu huvi  ja peavad ühiselt pühi ja sünnipäevi ja hoolitsevad üksteise eest.  Kui ma oma õdede peresid vaatan, siis neil toimib täpselt sama asi, nii et see on minu maailmas normaalne.  Aga jah, ikka öeldakse, et “eriline”.

Seoses sellega, et mul nii norm pere oli, ei ole mina kunagi tundnud ühiskonna survet leida mees, saada laps jms jama. Ema ütles ikka, et aega on ja lõpeta enne kool ja tee midagi ja küll kõik sujub. Vanatädisid, kes sellist asja oleks küsinud, ka polnud ja vanemate sõbrad olid väga mõistlikud (või siis küsisid vanemate käest).

Üleüldse, mu elu on toetavaid inimesi täis. Nüüd ka, ükskõik, kellele ma olen oma töölõpetamisest ja töötu seisusest rääkinud, keegi ei hakka murestema, kõik kiidavad takka, et hea otsus ja nemad toetavad! Nad teevad seda isegi siis kui ma ise parasjagu paanikas olen ja mõtlen, et mitte ükski mõistlik inimene nii mõtlematult ei käitu.  Niisisi on selle postituse mõte tänada kõiki neid inimesi, kes mind ümbritsevad ja kes  kõik on väga normaalsed 🙂 Aitäh!

Categories: argipäevast | Leave a comment

läbipõlemisest

Põlesin läbi.

See algas vaikselt. Uus töökoht, tahtmine end tõestada, teed nädalavahetustel  ja pühadel ajal tasuta tööd, oled kogu aeg saadaval. Selgus, et seda oli vähe või ei olnud mu oskused piisavad ja nii lasi eelmine ülemus mind koondada. Ainult et enne kui mu koondamine jõustus, lasti ta ise lahti ja mina jäin. Endiselt vabatahtlik ja tasustamata töö nädalavahetustel, endiselt pidev rabelemine ja enda tõestamine. Paar korda küsisin uutelt ülemustelt nõu, nemad mind aidata ei osanud ja üleüldse oli mu osakond teisejärguline. Numbrid, need olid täitsa head, aga sellele ei pööranud keegi tähelepanu.

Üha raskem oli end tööle sundida ja hommikuti pidin peegli ees pikalt motivatsioonikõnet pidama, aga ajasin selle kõik väsimuse, siis remondi, siis krantzi kaela.

Kiirkerimine paar nädalat edasi ühte hommikusse, kus ma üritasin taas probleemidele tähelepanu juhtida ja mulle öeldi taaskord, et tegemist on pseudoprobleemidega, et ma võtan asju isiklikult ja olen üleüldse emotsionaalne.

Emotsionaalne mina tundis, et enam ei jaksa. Kirjutasin avalduse. Pole end ammu paremini tundnud. Muidugi, lauspaanika tabab mind igal õhtul kui töökuulutus lappan ja mitte midagi ei leia (teisipäeval on töövestlus ühes poemüügiketis, sest kui ma kohe tööd ei leia, siis ootab mind pappkast tänaval ja meie kliimas on pappkastis kehv magada. Viimane palgapäev on kuu lõpus ja kuna ise vabatahtlikult lähen, siis ei saa töötukassast ju kompensatsiooni ka.), aga otsusega olen ma rahul. Sest kui sind ikka ei väärtustata, kui sulle tagasisidet ei anta (ka kriitikat ei tehta), siis on natuke nukker ja kurb.

Teisalt aga tekib küsimus, kas ma hindan end üle? Kui  kolleegi kiidavad ja keegi märkusi ei tee, siis tekibki tunne, et kõik on hästi. Aga kui ei ole? Kuidas sellest aru saada? Mul on paar sõpra, kes minu hinnangul hindavad end üle, aga ma ei lähe neile ütlema, et kuulge, te pole nii head kui arvate.  Kui minuga on samamoodi? Äkki teised arvavad ka, et ma hindan end üle, aga viisakusest või kaastundest ei tule midagi ütlema, vaid kiidavad takka? Kuidas aru saada, kas küsimus on su vildakas iseloomus, mis ülemusele  ei sobi või tõepoolest kehvades oskustes?

 

Categories: argipäevast | 9 Comments

tapmisest

See kõik algas keset juulikuud. Kratz otsustas järsku, et pasteet, millega olin talle paar viimast aastat ta südamerohtusid sisse andnud (hommikuti neli ühikust, õhtuti kolm), talle enam ei maitse.  Natuke aega katsetasin erinevate liha- ja vorstitoodetega, petsin viineritega ja üritasin purukstambitud tablette sisse sööta.

Mõtlesin, et tal on lihtsalt mingi faas või väike stress suvisest ringisõitmisest ja inimestest. Et kui koju tagasi jõuame, muutub kõik endiseks.

Ei muutunud. Ta loobus üldse söömisest. Ostsin erinevaid koerakonserve, kaks lusikatäit ja kõik. Hakkliha mõnel päeval sõi, teisel mitte.  Viimased nädalad oleme kodus ainult kanalihast asju söönud. Nopime toidust kõik kanatükid välja ja pakume talle ning  hoiame hinge kinni, kui ta mõne tüki vastu võtab ja ära sööb.  Selveri pasteet peab ka kapis olema, ma ei luba seda kellelgi saia peale määrida, sest mine tea, äkki täna krantz sööb?

Ühesõnaga, mul võttis hirmutavalt kaua aega kuni ma sain aru, et see pole mitte vana koera kapriis, vaid midagi tõsisemat. Arst oli mulle kinnitanud, et südamepuudulikkusega koer kustub vaikselt ja rahulikult, nii ei mõelnud ma mitte millegi muu peale. Ja kui ma lõpuks selle looma peale, kes elusolendeid seestpoolt sööb, tulin, siis ma sain aru, et olen lootusetult hiljaks jäänud.

Mis ravi nad mu koerale ikka saavad anda kui nad ei suuda inimesigi päästa? Omal ajal ma tõepoolest uskusin, et keemiaravi ema aitab, aga see nõrgestas ta organismi veelgi. See ei tähenda muidugi, et ma lõpptulemust teades ei soovitaks ravi mitte teha. Ikka soovitan. Inimeste puhul tuleb proovida ja võidelda ja uskuda ja loota viimase hingetõmbeni.  Kui just inimene ise ei otsusta teisiti.

Niisiis elame me päev korraga, ta on endiselt rõõmus ja lehvitab saba ja kui ta parasjagu ärkvel on ja uksekella kuuleb, siis haugub ennastunustavalt.  Õues käimised meenutavad aega, kui ma isaga jalutasin, üks jalg teise ette, vahepeal tuleb seista ja elu üle järele mõelda või otsustada, kas minna edasi või siiski tagasi. Või hoopsi kuhugi mujale.  Olen väga tänulik kannatlike autojuhtide pärast, kes ülekäiguraja ääres ootavad, kuni me tänavat ületame. Teate küll seda videot, kus vanadekodu liikmed ükshaaval üle tee venivad ja autojuhid närvid kaotavad? Vot meie teeme samamoodi. Viieminutiline ring võib vabalt kakskümmend minutit võtta.

Aga kõige selle juures taob mul kuklas iga päev mõte, et millal ma pean selle otsuse vastu võtma.  Ma olen eluaeg eutanaasia poolt olnud, inimestel peaks olema õigus otsustada vähemalt oma surma üle, kui nad on lootusetult haiged ja enam ei jaksa. Oma elu üle neil ju suurt kontrolli pole. Aga koera puhul pean ju mina otsustama, millal on õige aeg.  Kas ma saan aru, millal ta enam ei jaksa?  Kas see kui ta oksendab ja väriseb, tähendab,  et ma lasen tal piinelda? Ma olin alati arvanud, et see on lihtne. No mitte protseduur ise vaid otsus. Et ma sean krantzi kannatused enda emotsioonidest ettepoole. Aga see pole üldsegi mitte lihtne.

Praegu on muidugi vara, sest ta on ikka veel uudishimulik ja nõuab kõrva tagant sügamist ja teda tõepoolest huvitab elu ja kõik lõhnad, mida õues tunda. Kui teda see paganama kana ka natukene huvitaks, oleks palju lihtsam.

“Te teete kaastundliku otsuse,” ütles arst seal “Lily ja kaheksajala” raamatus. Ma väga loodan, et selleni läheb veel aega.

Kas minna trepist alla või mitte minna, selles on küsimus.

Categories: krantz | 9 Comments

raamatutest ka

Lugesin lõpuks läbi nii “Lily ja kaheksajala” kui “Šokolaadist printsi”. Kumbki polnud väga hea. Esimene rääkis rohkem väga enesekesksest inimesest kui koerast ja teine muutus lihtsalt tüütuks. Kusjuures mõlemal oli algus paljutõotav, aga mõlemis oli liiga palju enesekesksust.

Categories: kas te armastate Brahmsi? | Leave a comment

maagiline mõtlemine

Sel nädalal on Vikerraadios järjejutu ajal Jüri Parijõe jutud. Esmaspäeval oli lugu poisist, kes ema uue kruusi ära lõhkus ja läks siis isaga kirkusse jumalat paluma, et viimane kruusi taas terveks teeks. Sest jumal suudab ju kõike! See kuidas ta palus ja lootis, mul pidi süda sees lõhkema.

Täna koju tulles tabasin end samamoodi mõtlemast. Mu elus on praegu segased ajad, olen teinud paar mõtlematut otsust ja muidu ka ning terve tee koju sisendasin endale, et kõik pöördub paremuse suunas.  Ma olin selles lausa kindel ja ei lasknud mõtteid uitama ega lubanud endale ühtegi kahtlust.

Muidugi ei juhtunud midagi. Ma tean ju seda, tean, et mõttel ei ole jõudu asju muuta. Jah, mul on mõtete tõttu jõudu olla positiivne, sest ma ei luba lihtsalt lootusetusel ja hirmul ja pettumusel võimust võtta, aga mu mõtted ei muuda tegelikult mitte midagi.

Ometigi on sellel maagilisel mõtlemisel oma võlu, see aitab püsti püsida, aitab paaniakast hoiduda.

Categories: argipäevast | 1 Comment

Blog at WordPress.com.