”’

Vabandan ette, kui kellegi tundeid riivan, aga lugesin just üht artiklit, kus tüdruk minestas kuuma tõttu ja kukkus metroos rööbastele. Kõrvalseisjad hüppasid alla ja aitasid ta tagasi ooteplatvormile, vaid minut enne rongi tulekut.  Ja mida ütleb tüdruk: ‘I believe in God, I feel like God really had my back. He was right there with me,’ she told the outlet. ‘I’m so glad people came and helped me. I know if that was me, I would have been scared to jump on the tracks knowing the train was so close.’

Kus on aitäh päästjatele? Ja kus oli see jumal enne ja miks ta ei hoidnud tüdrukut kukkumast?

Ma ei tea, mõnikord ma ikka imestan inimeste üle.  Ja siis ma imestan enda üle, et miks pagana pärast mulle ikka teiste lollus korda läheb? Ja miks ma satun selliste lugude otsa? Näiteks rääkisin ükskord oma targa õepoja targa pruudiga ja too polnud reptiilide teooriast kuulnudki (ma ei mäleta, kas me lapikut maad ka puudutasime või ei). Mina kuulen ja hoian pead kinni, tema lihtsalt naeris selle välja ja ma kahtlustan, et unustas selle kohe sealsamas.

Kahtlustan, et tegemist on Eesti meediamaastiku väiksusega, kui sa just ei ole väga suur intellektuaal ja ei vali väga täpselt, mida ja kust sa loed, siis sa saadki ühtviis infot Prantsusmaa valimiste, MMS, reptiilide ja lapiku maa kohta. Ja mul ei ole seda Sherlock Holmesi omadust mittevajalik pläma (info see ju pole) ära unustada.

Aga ma lohutan end Tarmo Soomre sõnadega: Selles, et inimesed lahendavad ülesandeid valesti või interpreteerivad maailma nii, et see päris adekvaatne ei ole, pole ju midagi uut. Head mõtlejad on öelnud, et neid inimesi, kes on kinni jäänud alternatiivfaktide juurde – olgu see lapik maa või muud taolist –, pole ju tegelikult palju. Probleem algab sellest, et nad on väga häälekad. See on klassikaline ühiskonna juhtimise probleem: mida teha hääleka vähemusega?

Categories: argipäevast | 2 Comments

kaks koera

Krantzil on jälle sõber külas ja nii armas on näha kaht seeniori omavahel suhtlemas. Kui iirlane külla tuli, oli tal oma toit ka kaasas, aga nagu tavaks, alguses on vaja emotsioneerida ja õnnetu olla ning kuulutada välja näljastreik.

Minu koerale sobis asi väga, sest kesse ikka oma krõbinaid sööb, eks ole. Niisiis hiilis ta külalise kausi juurde, kahams sealt salaja paraja suutäie ja läks esiku vaibale (serveerimine on tähtis) neid nosima. Ja nii mitu korda järjest. Mul oli ka hea meel, nägin, et loom ikka sööb krõbinaid ka, muidu jätab pidevalt mulje, et krõbuskid on viimane toit, mida süüa.

Täna käisin iirlasega arsti juures ka, vana koer ja tagumised jalad ei taha hästi töötada. Mul kodu juures Kopli loomakliinkus tore arst, kes väga põhjalikult asja uurib. Olin valmistunud tõeliseks tunnetemölluks ja jõukatsumiseks, sest minu krantz seisab arsti jures käies nina vastu ust ja üritab põgeneda, ise samal ajal ventileerides nagu auruvedur. Aga iirlane käitus kui tõeline daam, seisis väärikalt, laskis rahulikult verd võtta, peites ainult hetkeks pea mu sülle, nuuskis oodates kabineti kõik nurgad läbi ja ei üritanud kordagi põgeneda. Isegi röntgeni lasi enam-vähem rahulikult ära teha, ma mäletan küll, kuidas ma oma krantziga maadlesin, et ta laual lebaks ja ikkagi ta liikus kogu aeg ja köhis kui meeletu. Rõõm oli teada saada, et peale vanuse ei ole loomal eriti midagi viga, isegi selgroog oli täitsa kombes.

Liigesvalu jaoks saime ikka mingid tabletid ka ja kuigi peremees hoiatas mind, et “see koer tabletti ei võta, talle tuleb see kurku suruda”, siis mina kahtlustan, et pererahvas pole tabletti piisava pasteediga kunagi annustanud, sõi nagu miilenki. Nojaa, tavaliselt on meil niimoodi, et krantz saab pasteedi koos tabletiga ja iirlane saab lihtsalt pasteediampsu, ju ta ei pannud vahet tähele 🙂

Praegu magavad mul mõlemad ja nohisevad, selleks, et hommikul taas jälle reipalt piilumas käia, kas ma ikka ärkan õigel ajal.

Selleks, et hommikul tööle saada, pidin ma mitu korda üle tema astuma, sest ta leidis,e tkõige parem koht magamiseks on esik :

Categories: krantz | 2 Comments

***

Tore, et Kenderi saaga lõpuks läbi sai. Ma tõesti ei saa aru inimestest, kes sellist teksti toodavad ja tarbivad, aga mul on hea meel, et ma saan seda nüüd vabalt öelda, ilma et keegi hakkaks kahtlema, kas ma pooldan sõnavabadust või mitte. Mu meelest ei tasuks sellist teksti üldse reklaamida, aga kogu see kohtuprotsess oli talle puhas reklaam. Vähemalt ei saanud ta märtrikrooni kanda.

Ma olen ühte ta raamatut lugenud ja see oli päris hea, aga ma tean nüüd, et rohkem ma ta raamatuid kätte ei võta, ükskõik kui suureks inimõiguslaseks ta end peab.

Categories: argipäevast | Leave a comment

suhtlemise olulisusest

Tegin natuke lisatööd ja kirusin sealset ülemust. Et no sekkub asjadesse ja nõuab, aga kui ei sekku, on ka jama ja üleüldse on ta ilge töönarkomaan ja tahaks, et meie ka sama pühendunud oleksime. S. kõrvalt kuulab ja kommenteerib: ta on kas väga halb ülemus või ei teie piisavalt hästi tööd. Jäin teda rumala näoga vaatama: mida sa ajad, ülemusena pole mul talle midagi ette heita ja me rabame niigi ju nagu segased, rohkem ei jõua lihtsalt.

Siis me oleks äärepealt tülli läinud, sest no kuidas ta saab öelda, et ma halvasti tööd teen! Ja mis õigusega ta kritiseerib inimest, keda ta näinudki pole!

Hingasin ühe hetke ja puhisesin: minul kui töötajal on täielik õigus ülemust kritiseerida, et oma pinget maandada. Seepeale hakkas S. naerma – et nüüd ta saab aru, mida ma mõtlesin.

Kommunikeerida on vaja ja seletada, mitte niisama vihastada.

Categories: argipäevast | 1 Comment

***

Mina, kui ma eile poest tulin: “Küll mulle meeldib vahetult peale palgapäeva poes käia. Saab osta ka muud kui eluks vajalikku, näiteks sokke ja torusiili.”

Ükspäev käisin kohvikus ka, latte maksis 2,80 ja ma porisesin veel tükk aega, et vereimejad. Sain aru, et ma polnud enam ammu kohvikus käinud, õigemini ainult kohviga piirdunud. Keset tööpäeva ei saa ju klaasi veini tellida 🙂 Millegipärast tundub veini eest 4-5 eurot maksta mõistlikum kui 3 eurot kohvi eest.

Categories: argipäevast | 3 Comments

kaalust

Ma võtsin end kokku ja hakkasin kaalu jälgima.  Mitte et ma paks oleks, aga kaal näitas numbrit, mis mulle ei meeldinud ja ma sain aru, et kui ma midagi ette ei võta, siis ma pean poodi uusi riideid ostma minema ja mul ei ole praegu raha, et garderoobi uuendada.

Läksin siis figuurisõpradesse ja mõtlesin, et saan mingeid vahvaid nippe, kuidas see kaal vaikselt, kuid järjekindlalt kahaneks.  Selgus, et ma teen kõike enam-vähem õigesti: joon palju vett, liigun iga päev ja liha söön vähe.   Hakkasin rohkem muna sööma, jälgima kellaaegu, järasin puuvilju ja mõtlesin toite kaunviljadest välja.  Jätsin ka magusasöömise ära ja lootsin, et küll nüüd alles kaal väheneb. Kilo sain alla ja see on kõik.

Tegelikutl on asi lihtne ja ma usun, et see on iga dieedi alus: sa lihtsalt pead vähem sööma.  Ja see on minu puhul raskendatud, sest mul tulevad söömasööstud. Ma ei pea üldse näljane olema ja kui sa  figuurisõprade printsiipe järgid, siis sa ka ei ole näljas.  Aga see ei vähenda vajadust söömise järele. Ma olen saavutanud selle, et peolauas ei kuhja taldrikut täis ja ei võta pärast juurde ja õhtuti enam ei söö, aga kui ma teen tööd, siis mu magusanälg võtab mõtlemisvõime ära. Täiesti sõltlane. Alguses olid külmavärinad ka ja peavalud. Ja selle koha pealt olen nagu alkohoolik: ei tohi esimest kommi võtta, siis läheb kohe käest ära.

Aga ma arvan, et ma natuke proovin veel, kui teised saavad, siis miks mina ei saa? Porganditest on mul igatahes kõrini.

Categories: argipäevast | 12 Comments

ma olen pärit totalitaarsest riigist

Vanasti, kui ma veel raamatuid lugesin, lugesin ma hästi palju Henning Mankelli Wallanderi lugusid. Kõige rohkem hämmastas mind seal see, kuidas Wallander eraisikuid küsitles, õigemini kuidas inimesed reageerisid, kui politsei neilt midagi küsida üritas. Ka täiesti süütud kodanikud (nagu pärast välja tuli), olid tõredad ja pahased, et politsei neid tülitab, mis sest, et tegu oli mõrvajuurdlusega. “Mul pole aega politseisse tulla” või “see ei puutu politseisse, mis ma tegin” – olid põhivastused. Ma olin täiesti segaduses, nii inimeste reaktsioonidest kui sellest, et Wallander tõmbad kõrvad lonti ja läks minema (ta muidugi küsis täiesti asjassepuutumatuid küsimusi ka ja unustas olulisi asju küsida). Mõtlesin ikka, et kuidas nii saab – see on ju politsei.

Teadmine, et seadus on üle inimese ja et politseid tuleb kuulata, on mul arvatavasti ajast, mil meie tänavatel veel miilitsad jalutasid ja mil võimuga ei vaieldud.

Nüüd, selle mootorratturiga seoses sain ma aru, et peale on kasvanud inimesed, kes usuvad, et politsei on teenimiseks ja isikuvabadused on olulisemad kui seadused.

Mul võtab natuke aega, et uute paradigmadega harjuda. Aga ma pole päris lootusetu, ma arvan, sest kuigi sellest on natuke piinlik rääkida, oli aeg, mil ma pooldasin surmanuhtlust ka (see oli siis, kus meil surmanuhtlus keelustati ja mul võttis natuke aega, enne kui ma aru sain, et see oli hea otsus). Nüüd ma ei saa aru jälle nendest, kes surmanuhtlust pooldavad.

Aga see, et kollektiiv üle üksikisiku, see on minus ikka veel kindlalt sees.

Categories: argipäevast | 11 Comments

10 aastat tagasi

Kõik kirjutavad, meedia on täis ja poolt ja vastu ja mälestusi. Mul nii värvikaid mälestusi pole, aga need tollased tunded on siiani kuskil tallel. Kui ma lugesin Yana Toomi, siis ma sain temast aru, aga mul ei olnud kahju. Sest nad lõhkusid minu linna. Ja mina samamoodi ei unusta.

Otsisin üles oma toonased sissekanded, siis ma olin veel tubli ja blogisin igast asjast ja sündmusest ja leidsin need kaks sissekannet. Selle ka. Oh, neid on veel.   See šokk kestis vist ikka mitu päeva. Ja siis oma pere lugu ka, sest Manjana kirjutas, et tema jaoks ei sümboliseerinud pronkssõdur okupatsiooni, minu ema jaoks oli see aga kindlasti okupatsiooni sümbol.

Ja nüüd ma jäin oma vanu sissekandeid lugema.

Categories: argipäevast | Leave a comment

Blog at WordPress.com.