Ma mõtlesin järele. Noored on ilusad vaadata, aga seksikad on ikka need vanad head ja kindlad.

Neid on tegelikult veel terve hulk, aga esimese hetkega ei tulnud kõik meelde. Üks ühine omadus on neil kõigil – nad näevad liikuvatel piltidel kümme korda paremad välja kui tavalisel fotol.

….siis ma esitaksin selle laulu

Lülitad telefoni nädalalõpuks välja, et mitte inimestega suhelda. Siis helistavad nad su tavatelefonile ja ei kuula, kui sa selgesõnaliselt ütled, et  “ma ei ole seltskondlik ja ei taha suhelda.”  Solvuvad. Ma võiks ka solvuda, et minu soovi omaette olla ei austata.

Kui ma olen väsinud, siis ma ei tohiks seltskonda minna. Inimesed ärritavad mind ja kuigi ma olen sundinud end mitmel korral neelatama ja kümneni lugema, taban ma end siiski ühel hetkel kirglikult Madonnat kaitsmas. Mis tähendab, et “pangu endale eakohased riided selga ja ärgu võimelgu seal laval?”  Madonna ei ole kunagi mu lemmikute hulka kuulunud, aga jutt eakohasest käitumisest ajab mind täpiliseks.

Siis tuli veel korraks juttu naiste süüst meeste kasvatamisel. Loomulikult, naised on kõiges süüdi, seda juba maailma loomisest alates. Eriti mulle meeldib, et naiste süüst ja sobivat käitumisest räägivad just naised ise.

Üldiselt on rõõm lugeda, et kehv tuju, väsimus, ükskõiksus ja minnalaskmismeeleolu on tabanud ka mõningaid teisi inimesi.

Miks mina üksi pean novembrimasenduses vaevlema, eks ole.

Mul muide läks tuju selle peale palju paremaks.

Ja misasja te kõik selle pensioniea üle muretsete? Ma niikuinii arvasin, et pensionile jäädakse 65 aastaselt. Ja näidake mulle inimest, kes on nõus pensionist ära elama?

Mõnel päeval ei ole absoluutselt mittemingisugust abi sellest, mis ja kui hästi toestatud asjad sul seljas on.  Iga samm on katsumus ja sa oled oma kehast valusalt teadlik.

Susan Boyle enne ja pärast.

Pilt on võetud siit.

Häid uudiseid teiselt poolt lahte!

Et siis too kuulus Mihemmed, kes laulab imekaunist laulu  Niilin hanhet, on laupäeval Soome telepurgis! Kahju muidugi, et ma MTV3 ei näe.

V kaudu ka üks hea lugu:

Mul on juba mitu päeva olnud mõttes Daki postitusest ajendatuna kirjutada siia pikk lugu, kuidas  huulepulk ja ripsmetušš ja eelkõige hea jumestuskreem teevad absoluutselt iga inimese ilusamaks ja kuigi ma respekteerin inimesi, kes end ei värvi, olen ma ikkagi sügavalt veendunud, et tilk värvi näos ei tee mitte paha, sest ma ausalt ei ole näinud ühtegi inimest, kellel looduse poolt nii palju kingitud oleks, et ta natuke järeleaitamist ei vajaks. Ja et meik nagu ehtedki on minu jaoks mingil määral samasugune kaitse nagu nagu suguharurahvastel, et aitab kurja silma vastu  ja igal pool, kus ma end hästi tunnen, võtan ma esimese asjana kõik ehted sõrmest-kõrvast-käelt. Ja et kuigi ma tunnen end hästi tossudes-teksastes, ei saa mittemiski kontsade ja sukkade vastu.

Aga siis ma sattusin selle postituse all olevaid kommentaare lugema ja igasugune isu läks ära.

Lisette Kampuse intervjuust jäi kõige rohkem meelde see, et tema ka peeti ei söö.

Ja ajakirjast jäi meelde see, et ma pean eelmise numbri üles otsima, sest seal olevat olnud alasti Toomas Edur.  Mis näitab, et tegelikult ma eelmist numbrit ei lugenud, sest no alasti mees, mis sest, et balletitantsija, ei tohiks ju ometi kahe silma vahele jääda?

Ja ma nüüd ei teagi, kas tellida edasi või mitte, sest esimene number oli ok, teine mittemidagiütlev ja kolmas paistab jälle ok olevat.

Ma ei loe enam ajalehti ja ega ajakirjugi mitte, lihtsalt tänas enumbri esikaas sundis mind see kotti pistma ja trammis lugema.