See tänane artikkel Eesti Ekspressis, see oli minu jaoks küll šokk. Ma kohe ei oskagi midagi öelda.

Kristlikud räpparid õpetavad uutmoodi kallistama. Eks ta ole jah.

Kas see, kui ma olen ainuke inimene tööl, kes ülemusega vaidleb, peaks mind ettevaatlikuks tegema?

Ja kas see, et ma  peaaegu iga päev leian mõne asja, mille pärast tööl poriseda, tähendab seda, et mul on vale töökoht?  Kuigi tegelikult, mulle ju meeldib siin, lihtsalt ma ei saa mõningatest asjadest aru.

Leivategu ebaõnnestus täielikult. Kui keerasin ahjus tuld madalamaks, kustus see hoopis ära, leivad vajusid kokku ja pärast ahju uuesti soojendades ei suutnud neid käkke kuidagi seest ära küpsetada. Nii et väljast kõva, seest toores. Maitse on keskmine, koorik on hea, aga hambaid purustavalt kõva.

Eks ma ükskord proovin jälle, kuigi mässamist on üksjagu.  Kas te sõtkute tainast kätega? Mina segasin puulusikaga, no ei meeldi mulle kättpidi kiti sees olla. Ma pole ka päris kindel, et konsistentsi päris täpselt ära tabasin.

Vahepeal vaatasin ETV menusaadet ja Kilumets meeldib mulle tunduvalt rohkem kui Kersna. Seekord ma isegi pisardasin.

Hakkasin “Neetuid kuningaid” vaatama, mõtlesin, et ainult natukene, enne kui DVD’d tagasi annan, aga pagana põnev tundub olevat.  Kust see aeg nüüd võetakse, et kõik ära vaadata, ah? Pealegi, ma olen ainult esimest raamatut lugenud, nüüd tuleb vist kõik läbi lugeda, kuigi mulle üldse ei meeldi vandenõud, intriigid ja piinamised. Kuidas vanasti inimesed üldse elada julgesid?

Lihtne.

Don’t take no as an answer.

Ja kui ma siis selle peale tavapärasest tooni võrra kärsitumat häält teen, hakka mulle loengut pidama sellest, et teise inimese vastu peab olema lugupidav ja kannatlik.

Kannatlik? Ma enda arust väärin kannatlikkuse medalit, seletades raaahulikult, milline meeleolu mul on, mida ma teha tahan ja väga selgelt artikuleerides öelnud mitu korda välja sõna “ei”.  Ja inimene, kes enda sõnade kohaselt teist inimest austab, peaks lugu pidama ka teise soovidest.

Ütled inimesele, et ei, ma ikka veel ei ole seltskondlik ja jah, juba kolmas nädal ja ei, natuke vaheldust ei tee head, ainuke asi, mida ma teha tahan, on magada, lugeda ja telekat vaadata.  Selle peale soovitatakse tablette võtma hakata.

Mul ei ole absoluutselt mitte midagi tablettide vastu, vastupidi, ma olen siiralt veendunud, et need aitavad. Ma olen ka veendnud, et kui inimene on omadega maas/läbi/augus, siis ta ei saa omaenese jõududega hakkama ja peab abi otsima. Tablettidest muide on abi, täiesti kindlalt. Nagu katkiste hammaste puhul on abi hambaarstist.

Aga kui ma lihtsalt ei tunnen, et ei taha/ei jaksa inimesega suhelda, kuna see võtab liiga palju energiat, mida mul sellel novembrikuul väheks on jäänud (mul on igal novembrl seda vähe), siis ei tähenda see veel seda, et ma peaksin tabletipurgi poole pöörduma.  Ma lihtsalt ei taha mõne inimesega suhelda, kuidas sellest nii raske on aru saada?

Marta kirjutab muu jutu*  seas ka pesust, mind hakkas kohe see teema erutama.  Sest mul on kapp täis absoluutselt igasugust sorti pesu ja kui mind vaevab rahutus või tuju on paha või olen õnnetu või kui lihtsalt mõni pesupood ette jääb, ma astun kohe kindlasti sisse ja proovin ja proovin ja mõnikord ostan ära ka. Aga viimasel ajal olen ma avastanud, et enamus pesust seisab niisama riiulis, lihtsalt nagu iluasjakesed ikka.

Mul on igasuguseid kribakaid ja pitsilisi ja mitte nii kribakaid ja pitsilisi, ja ilusaid, absoluutselt mitte pitsilisi pesutükke. Mõned nendest on isegi täiesti kantavad.  Ja siis on mul H&M’ist ostetud puuvillaseid boksereid, mida ma kannaksin heameelega iga ilmaga ja igasuguse riietuse juurde.  Ma võiksin vabalt  panna jalga imeilusad sukad ja siis mingid väljaveninud asjad, sest nende kandmist ma lihtsalt ei märka.  Ma ei ole veel leidnud pesu, mis oleks imeilus ja mis kuskilt otsast ei annaks mulle kandmise ajal märku, et ta mul seljas on.

Rinnahoidjaid ma ei kannaks üldse, kui neid kandma ei peaks. Ma ei tea absoluutselt mitte midagi, mis ahistaks mind nii palju kui rinnahoidja. Esimene asi, mille ma koju jõudes seljast võtan, peale mantli muidugi, on rinnahoidja.  Ma tavaliselt teen seda pluusi seljast võtmata, sest no lahtiriietumine, see võtab liiga palju energiat.

Aga täiesti kindlalt olen ma suka-inimene.  Ei, mul on Suva mustrilised sukkpüksid ka, talvel kandmiseks, aga ülejäänud aja kannan ma ikka sukki.

________________

*igasugused nuhkijad on nõmedad

________________

Tegelikult ma olen juba mitu päeva tahtnud kirjutada, et minge PostUgandat vaatama.Väga ilusad tüdrukud ja plaat maksab ainult 25 krooni.

Läksin täna sinna “And” poodi, et endale mõnda head ampsu lubada. Ja kui siis nägin, et 250g kuivatatud ploomitükke maksab 89 krooni, siis tuli mulle meelde, et tegelikult ei ole ma üleüldsegi mitte öko-inimene. Ma kuulun ikka sinna kräpi-ostjate klubisse.

Veel. Arutasime tööl, kas öelda majanaabritele tere.  Ütlesin, et muidugi, et ma tööle tulles ütlen ka oma maja inimestele liftis tere. Kommentaar:  “mul puudub korrusmajas elamise kogemus, mina küll ei tereta!”

Ma ei tea, ma arvan, et see on pigem viisakuse, mitte elukoha küsimus.

Helistasin õele ja tekitasin terves perekonnas suurt hämmingut. Meil on nimelt õdedega kombeks pühapäeva õhtul helistada ja terve nädala eest lobiseda.  Ja nüüd siis järsku tervelt päev varem! Nii abikaas kui pojad, kõik küsisid imestunult, et kuidas täna, homme peaks ju kõneaeg olema.

Jaa-jah, nüüd on siis aeg nii kaugel, et rutiini lõhkumiseks saab ka telefonikõnet pidada Küll ma ikka elan ohtlikku ja põnevat elu.

Tegelikult vaevavad mind järjekordselt eksistentsiaalsed probleemid, teate küll, need kust tuleb tolm, kuhu kaob raha, miks ma siin ilmas olen ja mis minust 20 aasta pärast saab.  Kas kõikidel inimestel peab elu eesmärk olema? Ja mis siis saab, kui seda ei ole?

Delfis on üleval küsimus, kas inimesed varastavad oma tööandjatelt. Ja nii kummaline kui see ka ei ole, siis enamus vastanutest peab varastamist täiesti loomulikuks asjaks.

Ma tean küll, et kommentaare kirjutab 5% lugejatest, aga ikkagi kummaline.

Ega ma ise ka ingel ei ole ja mõni pastakas-märkmik on kott ununenud ja tööajast on intrenetis surfatud ka (blogigi kirjutatud). Aga no varastamist ma küll loomulikuks asjaks ei pea.