Laupäeval autopeeglist end vaatates avastasin vasakul pool nina ja suu vahel sügava kortsu. Mõtlesin, et ju see on ilmast, väsimusest, kõverast peeglist. Täna hommikul end köögiaknast tulvava valguse käes meikides avastasin, et mu vasak põsk on rohkem alla vajunud kui parem. Väikesed venitused peegli ees siia sinna ja ma otsustasin täiesti tõsiselt, et kui mu 45ndaks sünnipäevaks pole asjad paranenud, siis ma lähen ja lasen endal naha kõrvade taha tõmmata.
Jaa-jah, mina, kes on eluaeg olnud loomuliku vananemise pooldaja. Lihtsalt varem pole ma nii drastiliselt vananenud.
Läheb ja hakkab iluoperatsioonideks raha kõrvale panema.
Oleks mul raha, ei kõhkleks ma üldsegi. Nüüd noorena mõtlen, et büst võiks suurem olla, kuid jään lootma, et see veel suureneb, kui ühel päeval emaks saan. Ja vananeda tahaks ka hästi, kasvõi ilukirurgia abiga. Kui vaid seda suurt raha oleks..
Mul on ka tunne, et ma ei suuda oma vananemist pealt vaadata
Kusjuures teiste inimeste vananemine on täiesti loomulik nähtus, onju.