Kui elus parasjagu midagi märkimisväärset ei toimu, siis ma kipun krantzist kirjutama. Kui mul eile arvutist siiber poleks olnud, siis oleksin kurjalt vahutanud, kuidas koeraga jalutades, ilusti viksilt rihma otsas, tervelt kaks seltskonda mu peni ehmatasid. Mind muidugi ka. Lihtsalt jalutad nende pingist mööda, koer naksilt pool sammu sinust ees ja nad peavad koera peale karjuma. Ausalt, mul endal jäi ka mõlemal korral süda seisma, sest no ei ole ju päris tavapärane, kui keegi su kõrval böö! teeb. Krants võpatas, ei hakukunud ja kõndis edasi. Täiesti põhjendamata rünnak, eks ole.
Täna keskhommikul, kui me olime pool päeva aknal kõõlunud ja oodanud, millal vihm üle jääb, avastasin parki jõudes ühel hetkel, et krantz kadunud. Parasjagu oli jälle väike vihmahoog ja minu peni piilus puu tagant, et miks ma ometigi varju ei tule. Tavaliselt olen mina see, kes esimesena puu alla jookseb.
_________
* Nii väitis üks vanapaar, kui ma enne bussi minekut kummardasin, et krantzile suukorvi pähe tõmmata. Enne seda olid nad arvamust avaldanud, et krantzi kaela ümber rippuv suukorv on mobiilitasku. Ausalt, ma võin küll lastevihkaja olla, aga neid suukorvistada ei tuleks mulle pähegi.
Ah, vanuritel on alati ütlemist.