Üldiselt suhtun ma kirjasõnasse rahulikult. Näiteks näitleja-laulja MM’i surmasoov jättis mind täiesti külmaks, sest ma ei suuda kujutada ette, et keegi tõepoolest tahaks, et kõik ajakirjanikud piinarikkasse surma sureksid. Ma ise olen ka kunagi ägestudes mõelnud, et paneks pommi või et surm ka ei tule või murdku jalaluu, aga ma pole elu seeski seda tegelikult ju soovinud. Pealegi, kui kõik kurjad mõtted täide läheks, siis oleks maailm üks inimestevaene paik.
Mu elus on üks inimene, keda ma kogu aeg kirun ja kurdan kõigile, kui raske mul on ja kui palju lihtsam oleks temata. Samas, ma lähen närvi, kui keegi teine teda kirub ja muretsen end segaseks kui temaga midagi juhtub või kui ma ei tea, kus ta parasjagu on.
Minu koodeksis loevad teod, mitte sõnad. Sellepärast ma ka vägivalla suhtes närvi lähen.
Aga viimasel ajal kui ma loen ja loen sellest, kui egoistlikult enesele elaja ma olen, kuna ma lapsi ei oma, siis ma muutun küll kurvaks. Seda enam, et enda arust olen ma täiesti altruistlikult lapse tegemisest loobunud.
Järjest enam süveneb minus tunne, et minu riigi inimesed mind ei taha.
Ma ei tea, kas see on ikka egoism. Ma olen mõelnud, et õige inimesega koos olles see soov ka tuleb. Niisama kellegi heaks midagi teha oleks mõttetu, toita teiste egoismi nt
noh, vaata positiivset poolt.. sul on ainult mõni üksik viga külges, mõned inimesed on saanud täiskomplekti (õnneks tavaliselt mitte siin) – pole lapsi, nahavärv tumedapoolne, ja seksuaalne orientatsioon ka vale. mis siis, et käivad tööl, maksavad makse ja on elus, nagu kõik normaalsed ja tavalised inimesed..
Kusjuures täpselt seda ma mõtlesingi, et päris kole, mida need inimesed peavad iga päev lehti lahti lüües tundma. Kui mind juba selline pisike asi endast välja viib, mis siis igapäevasest materdamisest rääkida ….