Esimene hetk, kui ma sinna peole jõudsin, läks mul kulm kortsu ja mõtlesin, et pööran kohe otsa ringi. Ma ju ei talu rahvamasse, aga unustan selle aeg-ajalt ära, kui massipsühhoos mind kaasa haarab.
Millegipärast oli mul lapsepõlves käidud laulupidudelt meeles, et kui pingile istuma ei saanud, siis taha nõlvale külitama sai alati. Seekord ei saanud. Nii me siis seisime ja vaatasime kõiki neid lippe ja kuulasime neid laule ja osalesime laines ja minu kortsus kulm oli juba ammu silenenud ja plaan koju tagasi minna ununenud.”Mu isamaa” ajal, kui kõik ümberringi laulsid, tuli selline klomp kurku, et juba ainuüksi selle pärast tasus minna ja natuke trügida. Minu jaoks on see ikkagi too kõige püham laul ja olulisem kui hümn, mida ma ei suuda enda omaks tunda.
Pärast jalgsimatka koju jõudes pidasin end tõeliseks kangelaseks, kui suutsin veel krantziga korraliku tiiru ära teha. Õnneks oli mul täna oidu seismise-kõndimise tossud jalga panna, nii jäid ka selja- ja jalavalud minimaalseks.
Kas ma läheks kunagi veel? Ma ei tea, rahvakogunemised ikka ei ole minu joaks. Aga kus veel end nii patriootiliselt ja uhkelt ja ülevalt tunda?
P.S. Mul on hädasti vaja rahvarõivaid.
Nõlvale oleks saanud külitama küll, kui oleksid tulnud kasvõi pool tundi varem. Meie jällegi külitasime nõlval ja imestasime optimiste, kes tulevad pärast ametlikku algust, ja, kuigi teades ürituse iseloomu ja teades eelmise päeva tungi ja väljamüüdud tantsupidu, ikkagi loodavad millegi peale. Aga täis oli tõesti. Samas kuni umbes kella viieni surus ikka inimesi paarikaupa kuhugi meie ümbrusse veel vahele ja hädapärast mahtus ka. Oleksid võinud vast julgemalt proovida, inimesed olid sõbralikud koomale tõmbama.
Ma jõudsin pool kolm ja juba siis oli muru täis. Enda viga muidugi. Ma lihtsalt olen selline tobe inimene, kes ei suuda kuhugi vahele end mahutada. Küünarnukitunne ei ole minu jaoks.
Ma jäin ka hiljaks, kuna tantsupidu läks üle aja ja ma ei raatsinud varem tormama hakata. Lisaks kulus aega parkimisele ning kuna 2. kontsert oli mul äkkotsus tantsupeo emotsioonide ajel, siis kulus aega ka sularaha otsimisele.
.
Nimelt oli lasnamäel suht palju automaate lihtsalt kinni, nii hansa, sebi kui nordea omad. Alles 3. kaubanduskeskus aitas hädast välja.
Hämmastavalt palju rahvast oli ikka! Ma vist polegi käinud laulupeol kooliajast saadik kui ise kooris olin. Võimas tunne oli
Ma olen ikka vist peaaegu igal peol käinud (no noorte omadel mitte nii järjekindlalt). See oli alati selline pereüritus, et tuli minna. Eks ma nüüd käisingi rohkem nostalgiatundest
Ja mul on tõsiselt kahju, et tantsupeole ei saanud.
Mina tantsupeolisena sain tasuta mõlemale laulupeole, aga kummalgi ei jaksanud eriti olla. Esimeselt põgenesin üsna ruttu pärast “lõunasöögi”-hernesupi saamist (kole vihm ja täistööpäev selja taga) ja teiselt umbes poole pealt. No ei saa mina seal rahvamassides olla, paha hakkab. Ego on ilmselt nii suur, et ei mahu ära ja on valus…:-) Seega kui mo käest on laulupeo kohta küsitud, siis ma sisuni (lauludeni) ei jõuagi, sest see ebamugavusetunne on nii võimas, et midagi muud sinna kõrvale ei mahu…
Aga tantsupidu oli super! Kahju tõesti, kui Sa ei näinud – meil kogenumad naised rääkisid, et see olla kõige ilusam tantsupidu üleüldse. Tõsi ta ju on, ega minagi sellist “läbiva looga” pidu ei mäleta. Ja no sellest laevahukust ei saa ma ilmselt veel pikalt üle…