Mu dieedil koer on nii näljas, et hakkas täna umbes aasta tema mängunurgas vedelenud pedigree närimispulka järama. Täna on raske päev, süda tilgub verd kui oma draamakuningannast krantzi näljast nõrkevaid silmi vaatan. Ja need südantlõhestavad nuuksed, kui ma midagi söön.
Loomapiinaja!
Tegelikult, kui järele mõelda, siis tema piinab mind, mitte vastupidi.
ma just mõtlesin, et peab kassidele vähem süüa andma, muidu on varsti liiga ümmargused. aga kuidas seda reaalselt teha, ma pole veel välja mõelnud… lihtne ju oleks öelda, et ei anna ja kõik, aga need silmad, need näuged, see ootus…!
Oh, ma igal hommikul kaalun päevanormi välja ja jagan pooleks. Pool kogust ei kata kausi põhjagi ja ma tunnen end tõelise tõprana kogu aeg. Üldiselt on krantz rahulik, aga eile õhtul läks ta küll pööraseks, niutsus ja nurus tähelepanu kogu aeg. Arst hoiatas ka, et teine nädal on raske.
Nädala lõpus kaalun ja siis selgub, kas on natuke alla võtnud või mitte. Teised koerajalutajad väitsid küll, et kõhnenemine on näha, aga mina ei saa eriti midagi aru.
Äkki on sul liiga suur kauss?
No mõtle nüüd sellele, kas hullem on taluda neid niiskeid silmi või teadmist, et suutsid oma elu jooksul koera jalgadega sardelliks toita?
Ieska maadleb ka igapäevaselt oma iginäljase loomaga, seni oleme mõlemad ellu jäänud.
kassiga on lihtne. meie oma saab 80g päevas ette (teeklaasitäis umbes) ja lihtsalt rohkem ei saa. harjus süsteemiga umbes nelja päeva jooksul.
aga koerad… koertega on raskem.
Saaks minu peni ka 80 grammi, ta oleks väga õnnelik
60 grammi on päevanorm ja see on niigi 10 grammi rohkem kui arst lubas.
Ja Ieska, ma ju tean seda kõike. Ma tean teoorias seda ka, kuidas ise saledaks saada, aga vot see praktika…..