Uus keskkond on kui uus puhas paber mu ees. Selline tunne nagu kunagi koolis esimesel septembril – vihikud on veel puhtad, tõmbad hoolega jooni,keel suust väljas, kasutad eri värvi pliiatseid eriti tähtsate asjade ülesmärkimiseks, kontrollid käekirja. Samas sa ju tead, et hiljemalt kolme päeva pärast on värvipliiatsid koju ununenud, kiirest konspekteerimisest on tähed üle joonte läinud ja sa pead kõrvalistuja käest küsima, mida sa oled oma segase käekirjaga üles tähendanud.
Kõhe on ja natuke põnev ka. Vaatame, kuidas seekord läheb.
Ieska astus niisama läbi. Kuna kõik nagunii soola ja leiba uude kottu saabumise puhul tassima hakkavad, siis tõin suhkrut ja saia.
Ma muide olengi rohkem suhkru ja saia inimene kui leiva ja soola. Nii et täppi läks, aitäh!