Kuna kõikide ennustuste kohaselt oli täna viimane soe päev enne vihmahooaega, läksin, krantz ja raamat kaasas, isa aiamaale plaaniga päikest võtta ja lugeda ja mitte midagi muud teha. Mingiks hetkeks oli ilm lämmatavalt palavaks muutunud ning muud ei jäänud üle, kui krantziga jalutama minna.
Tee lõpus, mis heinamaale viis, kus alati on kõnnitud, kus on rajad ja kust saab suure kivi juurde, oli järsku suur silt: eramaa! Kõhedaks võttis. Läksime küll sildist mööda, aga kaugele ei julgenud minna, lontsisime mööda põlluserva tagasi.
Kuna raamat oli ootamatult läbi saanud, hakkasin rohima, asi, mis mulle kohe üldse ei meeldi, aga midagi pidi ju oma elu ja ajaga peale hakkama, ei saanud kohe ju linna tagasi minna. Aed sai natuke ilusama ilme küll.
Charles de Lint on kummaline autor. Iga kord, kui teda loen, tahaks sinna maailma ära kaduda. Samas, ühel hetkel väsid sellest teisest reaalsusest ära. Igatahes, mulle meeldib, et tema teostes nii palju muusikast räägitakse ja erinevatest mütoloogiatest oma segu keedetakse. Pean ikka ta lühijuttude kogud, need, mis V lahkelt lugeda laenas, endale ka tellima. Ja siis veel mõned, millele silm peale on jäänud.
Rahakott tuleb koju jätta. Koju minnes tuleb kolleegilt 10 krooni laenata, et pilet osta. Putkas selgub, et 9-krooniseid pileteid saab korraga 10 tükki osta, tavapilet maksab 13 krooni. Mul jääb kolm krooni puudu.
Siis püüda trammis mobiiliga piletit osta (no kui raske see ikka saab olla?). Tundub, et instruktsioon piletiostuks ei ole kirjutatud minusugusele aeglase taipamisvõimega isikule. Proovin saata sõnumiga, helistada – ei mingit tulemust. Jään resigneerunult mupot ootama. Seekord õnneks jääb kontrolli tulemata.
Kuidas teie maasikamoosi keedate? Mul tuli ükspäev ilmatuma maasikamoosi keetmise isu peale. Täna jõudsin siis turule maasikaid ostma. Kolm kilo, rohkem pole mulle vaja.
Nüüd mõtlesin keetma hakata, võtsin selle vana hea “Hoidiste” raamatu ette, aga seal on nii palju erinevaid viise. Ma ei tea isegi seda, kas ma eelistan terveid marju moosis või džemmi moodi massi.
Igal juhul panin maasikad suhkruga kihiti seisma ja mõtlen praegu, kas nad seisavad homme õhtuni või peaks ikka praegu nad ära keetma? Ja kas mu pott (lame ja lai, nagu kästud), mis sai ootamatult triiki maasikaid täis, ikka sobib keetmiseks? Äkki kõrvetab marjad põhja?
Oleks m ateadnud, et nii palju vaja vaeva näha ja nii palju vastamata küsimusi…..
Kui elus parasjagu midagi märkimisväärset ei toimu, siis ma kipun krantzist kirjutama. Kui mul eile arvutist siiber poleks olnud, siis oleksin kurjalt vahutanud, kuidas koeraga jalutades, ilusti viksilt rihma otsas, tervelt kaks seltskonda mu peni ehmatasid. Mind muidugi ka. Lihtsalt jalutad nende pingist mööda, koer naksilt pool sammu sinust ees ja nad peavad koera peale karjuma. Ausalt, mul endal jäi ka mõlemal korral süda seisma, sest no ei ole ju päris tavapärane, kui keegi su kõrval böö! teeb. Krants võpatas, ei hakukunud ja kõndis edasi. Täiesti põhjendamata rünnak, eks ole.
Täna keskhommikul, kui me olime pool päeva aknal kõõlunud ja oodanud, millal vihm üle jääb, avastasin parki jõudes ühel hetkel, et krantz kadunud. Parasjagu oli jälle väike vihmahoog ja minu peni piilus puu tagant, et miks ma ometigi varju ei tule. Tavaliselt olen mina see, kes esimesena puu alla jookseb.
_________
* Nii väitis üks vanapaar, kui ma enne bussi minekut kummardasin, et krantzile suukorvi pähe tõmmata. Enne seda olid nad arvamust avaldanud, et krantzi kaela ümber rippuv suukorv on mobiilitasku. Ausalt, ma võin küll lastevihkaja olla, aga neid suukorvistada ei tuleks mulle pähegi.
Koer või asi. Palusin restoranis üeljäänud lihatüki kaasa pakkida, et mul kodus koer (no kahju oli kohe nii ilusat suurt tükki lasta ära visata). Pakiti ka ilusasti.
Kodus annan osa lihast krantzile – üks neelatus ja kõik on läinud. Ei nautimist, ei närimist, lihtsalt neelati alla. Sellise näoga veel, et miks nii vähe? Ülejäänud liha lõikasin tükkideks, nagu koeral endal hambaid poleks.
Üldiselt suhtun ma kirjasõnasse rahulikult. Näiteks näitleja-laulja MM’i surmasoov jättis mind täiesti külmaks, sest ma ei suuda kujutada ette, et keegi tõepoolest tahaks, et kõik ajakirjanikud piinarikkasse surma sureksid. Ma ise olen ka kunagi ägestudes mõelnud, et paneks pommi või et surm ka ei tule või murdku jalaluu, aga ma pole elu seeski seda tegelikult ju soovinud. Pealegi, kui kõik kurjad mõtted täide läheks, siis oleks maailm üks inimestevaene paik.
Mu elus on üks inimene, keda ma kogu aeg kirun ja kurdan kõigile, kui raske mul on ja kui palju lihtsam oleks temata. Samas, ma lähen närvi, kui keegi teine teda kirub ja muretsen end segaseks kui temaga midagi juhtub või kui ma ei tea, kus ta parasjagu on.
Minu koodeksis loevad teod, mitte sõnad. Sellepärast ma ka vägivalla suhtes närvi lähen.
Aga viimasel ajal kui ma loen ja loen sellest, kui egoistlikult enesele elaja ma olen, kuna ma lapsi ei oma, siis ma muutun küll kurvaks. Seda enam, et enda arust olen ma täiesti altruistlikult lapse tegemisest loobunud.
Järjest enam süveneb minus tunne, et minu riigi inimesed mind ei taha.
Ei tasu end ikka igale poole fänniks registreerida. Nüüd teatas Facebook mulle, et David Bowie VH1 Storytellers CD/DVD on ilmunud. Ja ma ei suuda kuidagi otsustada, osta või mitte osta?
Tegelikult on ükskõik milline põhjus hea, et siia mõni Bowie video panna See on muidugi hea lugu ka.
See on muidugi hea lugu ka.
