Ütled inimesele, et ei, ma ikka veel ei ole seltskondlik ja jah, juba kolmas nädal ja ei, natuke vaheldust ei tee head, ainuke asi, mida ma teha tahan, on magada, lugeda ja telekat vaadata. Selle peale soovitatakse tablette võtma hakata.
Mul ei ole absoluutselt mitte midagi tablettide vastu, vastupidi, ma olen siiralt veendunud, et need aitavad. Ma olen ka veendnud, et kui inimene on omadega maas/läbi/augus, siis ta ei saa omaenese jõududega hakkama ja peab abi otsima. Tablettidest muide on abi, täiesti kindlalt. Nagu katkiste hammaste puhul on abi hambaarstist.
Aga kui ma lihtsalt ei tunnen, et ei taha/ei jaksa inimesega suhelda, kuna see võtab liiga palju energiat, mida mul sellel novembrikuul väheks on jäänud (mul on igal novembrl seda vähe), siis ei tähenda see veel seda, et ma peaksin tabletipurgi poole pöörduma. Ma lihtsalt ei taha mõne inimesega suhelda, kuidas sellest nii raske on aru saada?
Marta kirjutab muu jutu* seas ka pesust, mind hakkas kohe see teema erutama. Sest mul on kapp täis absoluutselt igasugust sorti pesu ja kui mind vaevab rahutus või tuju on paha või olen õnnetu või kui lihtsalt mõni pesupood ette jääb, ma astun kohe kindlasti sisse ja proovin ja proovin ja mõnikord ostan ära ka. Aga viimasel ajal olen ma avastanud, et enamus pesust seisab niisama riiulis, lihtsalt nagu iluasjakesed ikka.
Mul on igasuguseid kribakaid ja pitsilisi ja mitte nii kribakaid ja pitsilisi, ja ilusaid, absoluutselt mitte pitsilisi pesutükke. Mõned nendest on isegi täiesti kantavad. Ja siis on mul H&M’ist ostetud puuvillaseid boksereid, mida ma kannaksin heameelega iga ilmaga ja igasuguse riietuse juurde. Ma võiksin vabalt panna jalga imeilusad sukad ja siis mingid väljaveninud asjad, sest nende kandmist ma lihtsalt ei märka. Ma ei ole veel leidnud pesu, mis oleks imeilus ja mis kuskilt otsast ei annaks mulle kandmise ajal märku, et ta mul seljas on.
Rinnahoidjaid ma ei kannaks üldse, kui neid kandma ei peaks. Ma ei tea absoluutselt mitte midagi, mis ahistaks mind nii palju kui rinnahoidja. Esimene asi, mille ma koju jõudes seljast võtan, peale mantli muidugi, on rinnahoidja. Ma tavaliselt teen seda pluusi seljast võtmata, sest no lahtiriietumine, see võtab liiga palju energiat.
Aga täiesti kindlalt olen ma suka-inimene. Ei, mul on Suva mustrilised sukkpüksid ka, talvel kandmiseks, aga ülejäänud aja kannan ma ikka sukki.
________________
*igasugused nuhkijad on nõmedad
________________
Tegelikult ma olen juba mitu päeva tahtnud kirjutada, et minge PostUgandat vaatama.Väga ilusad tüdrukud ja plaat maksab ainult 25 krooni.
Läksin täna sinna “And” poodi, et endale mõnda head ampsu lubada. Ja kui siis nägin, et 250g kuivatatud ploomitükke maksab 89 krooni, siis tuli mulle meelde, et tegelikult ei ole ma üleüldsegi mitte öko-inimene. Ma kuulun ikka sinna kräpi-ostjate klubisse.
Veel. Arutasime tööl, kas öelda majanaabritele tere. Ütlesin, et muidugi, et ma tööle tulles ütlen ka oma maja inimestele liftis tere. Kommentaar: “mul puudub korrusmajas elamise kogemus, mina küll ei tereta!”
Ma ei tea, ma arvan, et see on pigem viisakuse, mitte elukoha küsimus.
Helistasin õele ja tekitasin terves perekonnas suurt hämmingut. Meil on nimelt õdedega kombeks pühapäeva õhtul helistada ja terve nädala eest lobiseda. Ja nüüd siis järsku tervelt päev varem! Nii abikaas kui pojad, kõik küsisid imestunult, et kuidas täna, homme peaks ju kõneaeg olema.
Jaa-jah, nüüd on siis aeg nii kaugel, et rutiini lõhkumiseks saab ka telefonikõnet pidada Küll ma ikka elan ohtlikku ja põnevat elu.
Tegelikult vaevavad mind järjekordselt eksistentsiaalsed probleemid, teate küll, need kust tuleb tolm, kuhu kaob raha, miks ma siin ilmas olen ja mis minust 20 aasta pärast saab. Kas kõikidel inimestel peab elu eesmärk olema? Ja mis siis saab, kui seda ei ole?
Delfis on üleval küsimus, kas inimesed varastavad oma tööandjatelt. Ja nii kummaline kui see ka ei ole, siis enamus vastanutest peab varastamist täiesti loomulikuks asjaks.
Ma tean küll, et kommentaare kirjutab 5% lugejatest, aga ikkagi kummaline.
Ega ma ise ka ingel ei ole ja mõni pastakas-märkmik on kott ununenud ja tööajast on intrenetis surfatud ka (blogigi kirjutatud). Aga no varastamist ma küll loomulikuks asjaks ei pea.
Laupäeval autopeeglist end vaatates avastasin vasakul pool nina ja suu vahel sügava kortsu. Mõtlesin, et ju see on ilmast, väsimusest, kõverast peeglist. Täna hommikul end köögiaknast tulvava valguse käes meikides avastasin, et mu vasak põsk on rohkem alla vajunud kui parem. Väikesed venitused peegli ees siia sinna ja ma otsustasin täiesti tõsiselt, et kui mu 45ndaks sünnipäevaks pole asjad paranenud, siis ma lähen ja lasen endal naha kõrvade taha tõmmata.
Jaa-jah, mina, kes on eluaeg olnud loomuliku vananemise pooldaja. Lihtsalt varem pole ma nii drastiliselt vananenud.
Läheb ja hakkab iluoperatsioonideks raha kõrvale panema.
Ma ka, lõpuks, eks ole, avastasin Lady Gaga. Sellepärast, et see video on nii jabur, aga sa ei saa sellelt silmi ära. Lõpp on eriti mõjuv. Mitte et ma tahaks seda lugu oma mp3 mängijasse, hoidku jumal.
Küll ma ikka elan ohtlikku ja põnevat elu.
